Reisiblogi: Ükskord Brasiilias

Meie seekordne reisisihtkoht on Lõuna-Ameerika suurim riik Brasiilia, mis on ühtlasi ka riigi pindalalt viiendal kohal maailmas. Miks just see riik? Põhjusi on mitu, kuid oma rolli mängib ka juhus. Meil oli väga kurb meel, kui pidime 2020. a Tansaania reisi tühistama. See oli aeg, mil kogu maailma raputas Covid-19 pandeemia. Sel aastal käisimegi vaid Poolas. 2021. a suvel käisime nädalakese Montenegros ning talvel nädala Egiptuses. Kusjuures mõlemad olid meile uued sihtkohad.

Kui jõudis kätte 2022. aasta, leidsime end lõhkise küna ees – kas teha teoks katki jäänud Tansaania plaan? Minna hoopis Lõuna-Ameerikasse, kus me varem käinud pole? Aga kui sinna minna, siis missugusesse riiki? See peaks olema 1. “mõistlik riik“, 2. „normaalsete poliitiliste vaadetega“ ja noh – võiks ju randa ka olla“. Kõige lihtsam valik oleks olnud Mehhiko, kus viimase aasta jooksul on tublisti käidud. Aga kuna seal on nii intensiivselt käidud ja viimased Eesti reisisaatedki on just selles riigis tehtud, siis pole ikka nagu see. Kuhu veel? Argentiina? Palju head liha! Ja veini! Aga lennupiletid on kuratlikult kallid. Midagi Kariibimere piirkonnast? Ei oska nagu valida. Aga miks mitte Brasiilia? Kui juba, siis juba. Kõige suurem riik ka. 

Ja siis nägime trip.ee’s soodsaid pileteid ühe ümberistumisega Helsinkist, mis uitmõtet toetasid, kuid tartukatele ei tulnudki reis kokkuvõttes väga odav (Tallinnasse, siis Helsinkisse, siis lennujaama jne..). Kui aga juba idee oli, siis selle külge jäime. Kõige odavamaks pakkumiseks kujunes – Ryainair’iga Brliini ning TAP Air Portugal’iga Berliinist Lissaboni ja sealt Sao Paolo’sse. Viimane minekuots oli öölend ning sobis meile päris hästi. Õnneks kestis see ka vaid 10 tundi.'

Airbus A330 neo

Päev 1

Maandusime kell 06.20 kohaliku aja järgi (kuna just sel ööl oli olnud kella keeramine, siis kujunes Eestiga ajavaheks 6 tundi). Lennujaam oli suur, kuid mitte nii suur kui tema gigantsed sugulased Euroopas, Aasias ja USAs. Dokumentidega õiendamine läks ladusalt. Kuigi kontrolliti nii passi, vaktsineeritust kui ka negatiivse testi tulemust, siis ei tehtud seda piinliku põhjalikkusega ehk ei toimunud mingit QR koodi skänneerimist. Auto rentisime esimest korda Europcar’ist, kuna National’is olid autod otsas ning (sorry!) kohalikke rendifirmasid me siiski nii väga ei usaldanud. Lennujaama tuli transfeer. Otse loomulikult polnud parklas mitte kuskil kirjas, kuhu see transfeer peaks tulema või missugune see peaks välja nägema (kõik teavad seda ju nagunii?!?), mis viis meid Europcar’i. Kontor või õigemini töölaud asus Hiltoni hotellis, kellega jagati ka transfeeri. Dokumentide vormistasimine käis enam-vähem kiiresti, tehti mitmeid koopiaid, võtmed anti üle ning olimegi juba kell 08.00 valmis seiklema. 

Kütuse hinnad on Brasiilias mõistagi odavamad kui Eestis. Madalama oktaanarvuga „95“ (nn „gas“) maksab veidi üle 1€/liitri kohta ja madalama oktaanaruga versioon („ethanol“) maksab 1 €/liiter ja mõnel pool isegi vähem. Diiselkütuse hind on kõigi teiste kütuseliikidega võrreldes kõrgem. Mainimata jäi see detail, et rendiautoks osutus Dacia Logan!!!

Me ei seadnud endale esimeseks päevaks ülikõrgeid eesmärke. Plaan oli aklimatiseeruda ja puhata ning valisime selleks 80 km Sao Paulost asuva rannikulinna Santos. Tegu on 1543. aastal asutatud linnaga, kus elab tänasel päeval ca 400 000 elanikku. Ühtlasi on Santoses nii Ladina-Ameerika suurima kaubakäibega sadam kui ka jalgpalliklubi FC Santos. Jõudsime linna juba kella 10 paiku, kuna hommik oli olnud varajane. 

Jalutasime rannas ja linnas, käisime väga kohaliku vibe’iga kohalike bistroos söömas ning pärast check-in’i ei olnudki enamaks jaksu kui poes käimiseks ja söömiseks. Santose hotellid on peene väljanägemisega, kuid veidi ajast räsitud, samas puhtad. Nii ka see hotell. Hotelli aknast oli kena vaade ning väsinuna, kuid õnnelikena asusime õhtupoolikul esimeste puuviljade, esimeste kohalike jookide, esimeste saiade ja esimeste sardiinide kallale.

Romantiline õhtusöök kahele

Sellise vaatega "restost"

Päev 2 

Teine hommik Brasiilias tervitas meid vihma ja halli taevaga, mis polnud võrreldes õhtuga palju muutunud. Temperatuuride üle polnud aga võimalik kurta – 28 kraadi. Hommikusöök koosnes suures osas saiatoodetest, kuid pakuti ka kohalikku arbuusi, ananassi ja papaiat. Samuti muna ja peekonit, sinki-juustu, jogurtit ja krõbuskeid ehk et kõik peaksid endale meelepärase leidma.

Selle päeva plaan oli hakata mööda rannikut Rio de Janero poole edasi kulgema ning veidi vihmane ilm soosis seda igati. Tee peale jäid väiksemad linnad nagu Sao Sebastiano ja Caraguatatuba, kus oli mõte ööbida, kuid kahjuks need linnad midagi eriti ilusat ei pakkunud. See-eest olid rannad maalilised, nagu pea terve rannikuäär. Hotellidega on selles piirkonnas ikkagi kahjuks kitsas. Vahepeal sai tehtud peatus rannas ja end vette kastetud. Lained pakuvad lainelauduritele head meelt, päikesevõtjatele on suurepäraseks pehme ja puhta liivaga rannad. Ranna ääres müüakse kookospähkleid ja jooke. Üllatav on just randade puhtus. Kui mõelda tagasi kõikide randade peale, kus oleme oma lähematel ja kaugematel reisidel käinud, siis on Brasiilia rannad põhimõtteliselt esikohal!

Selline rand igal pool

Lõpuks jäime ööbima ca 100 000 elanikuga Ubatuba-nimelisse linna. Majutusega oli kitsas ka selles linnas ning ainuke, mille leidsime (Palace Hotel Ubatuba****) sobiva olevat, maksis pea 80€/öö. Noh, neljast tärnist oli asi kaugel, aga missugused need kahetärnised siis veel on? 😊

Nii selle kui ka (juba edasiruttavalt) järgmiste hotellide ühine omadus oli kopituse hais ja vahet pole, kui kalli või odava hotelliga on tegu. See käib nendega alati kaasas – kas siis rohkemal või vähemal määral. Kui akent pole võimalik lahti hoida, siis on see hais väga häiriv – vähemalt seni, kuni sellega ära harjud. Kuigi mingid ventilatsioonid on, siis teeb õhuniiskus ja kütte puudumine ikkagi oma töö. Tegelikult on sama olukord olnud ka Aasia hotellides. Etteruttavalt võib öelda, et see hais ei kadunud ninast ka koju jõudes ja isegi pea nädal pärast kojujõudmist tundsin pidevalt juustes koppehaisu!

Tegime linnas ja rannas väikese tiiru, käisime poes ja mõtlesime õhtul sööma minna. Hotellist väljudes sattusime peale tutikate tehaseautode nö konvoile ehk et tõenäoliselt katsetati mingit tehasest just välja tulnud uut mudelit. Kokku oli neid autosid ca 5-6 ning kõik olid korralikult ära pakendatud ja polsterdatud, et inimesed auto mudelit ära arvata saaks. Samuti olid kõik nähtavad salongidetailid nii ära kaetud, et oli võimatu midagigi välja raalida. Isegi üks noormees, kes autode juures asjatas, ei allunud  mu keelitustele, et tahaksin ainult natukene sisse piiluda. Naeratus oli kõrvuni, aga „no’st“ ta ei taganenud. Korralik sadu rikkus õhtusöögi plaani kahjuks või õnneks ära ning süüa tuli hoopis hotelli buffee’s (17€/inimese kohta + joogid). Kõhu sai täis, maitseelamusi polnud. Teiseks ööks sellesse hotelli ei jäänud ning otsustasime liikuda pärast hommikust basseini ääres logelemist edasi Paraty poole!

Hotellitoa ukselt avanev vaade (seal elas ühtlasi see
lind, keda üritasin hirmutada)

Basseini ääres logelemine

 
Päev 3

Varahommik (04.00) tervitas linnukäraga. Üks kohalik suline sõber oli end sättinud just meie akna taga asuvasse palmitihnikusse. Käisin väljas ja sakutasin palmi, aga tuhkagi – 10 minuti pärast hakkas kisa jälle pihta 😊 Ega und enam tulnudki ning kella 07.30 ajal läksime sööma. Hommikusöök sisaldas vist traditsiooniliselt(?) peamiselt erinevas vormis ja magususe astmega saiatooteid aga ka värsket kraami – arbuusi, ananassi, papaiat ja mangot. Peab ütlema, et selle hommiku mango oli üks parimaid, mida üldse söönud olen.. 

Igatsemist väärivad hommikusöögid

Munapraadija oli ametis, nii et ka mõnusalt juustune omlett oli täitsa olemas. Mis on hämmastav – ei mingit tomatit ega kurki, mida oleme seni alati saanud (etteruttavalt – tomatit pakuti kahe nädala vältel vaid ühes hotellis). Ka suurtes supermarketites on tomati ja eriti kurgiga üsna kurb lugu ning ka nende hinnad on siinsete hindadega küllaltki võrdväärsed.

Asusime kella 11 ajal teele ning esimese peatuse tegime üsna tühjas rannas, kus seltsilisteks olid suured lained ja kohalikud linnud (kajakad?). Jõime õlut, lihtsalt vaatasime ookeanit, hullasime lainetes ja tegime pilte. Kuna kiskus pilviseks ja sõita oli ka veidi, siis asusime pärastlõunal taas teele.

 

Elu!

Suured mustad linnud

Selle päeva plaan oli  jääda peatuma Paraty’sse, mis on üks väga äge koloniaalstiilis linn! Elab seal nii 40,000 elanikku ning 2019. a kanti linn ka UNESCO nimistusse. Koloniaalarhitektuur, tõeline värvide mäng, munakivist teed, väikesed käsitöö- ja suveniiripoed, mõnus kulgemine. Mõni aeg tagasi tabas linna piirkonda kahjuks vihmasadude tõttu tekkinud kõva mudalaviin, mis põhjustas ka mitmesaja inimese hukkumise. Ka meie puhkuse ajal sai Paraty taas vihmadest kannatada ning oli ka inimohvreid.

Hotelliks valisime Pousada Hospedaria, mis ei olnud küll tegelikult hotell, kuid asus vanalinnale ja rannale lähedal, seal oli bassein ja kirjade järgi suurepärane hommikusöök. Noh, tegelikult oli bassein nii 2x5 m ja hommikusööki sõime kuskil maja taga kuuri all, kus meile kummalegi oli ette nähtud kaks kuklit, 2 viilu sinki ja kaks viilu juustu, 2 jogurt, 2 banaani, pool papaiat ja 2 tükki keeksi. Noh, mis seal ikka! 😊

Enne seda, kui end hotelli sisse seadsime, tegime kiire otsuse ära käia mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva kose juures. Mida enam pisikese Logan’iga edasi ronisime, seda kahtlasemaks teekond muutus. Miks kahtlaseks? Teerada kulges aina enam mägede poole ja tee tahtis ära kaduda. Korra sõitis vastu üks tõsise väljanägemisega mudane maastur, millega vist tegelikult nendel radadel sõidetakse.. Hoolimata skepsisest ja väikesest hirmust, jõudsime lõpuks siiski kohvikuni, mis müüs ühtlasi pileteid, ostsime 1€ maksvad pääsmed ning matkasime edasi. Kosk oli tore, kuid sellest isegi meeldejäävam oli vihmamets/džungel ise! Kõik oli nii roheline, erinevaid taimi nii palju, kogu see alustaimestik, mis tekitas küsimuse, et kuidas lapsepõlves loetud seiklusraamatutest siis džunglis üldse liiguti, kui sealt pole võimalik läbi minna?? Ja need linnuhääled, kriiskad, sumin, vulin ja niiske soojus – hetk, mis kinnitas seda, et oleme tõelises troopikas.

Nagu eespool juba kirjeldasin, oli Paraty linn ise ülimalt vahva. Kes Brasiiliasse satub, siis selle linnakese külastamine on minu kindel soovitus! Tegime õhtupoolikul pikad ringid ning läksime siis jõe ääres asuvasse restosse sööma. Restoranikogemus oli omapärane :D Kuna Brasiilias on väga tavaline, et söögi saab tellida kahe peale (ka menüüdes on individuaalsed ja 2-sed portsud), siis seda ka tegime ja mida muud head ning kohalikku ikka tellida kui kala! Meil jooksid tõesti silme ees ilusad kala steigi pildid, kus juures pidi olema veel karatul ja sibul ja muud toredad asjad, mis kalaga kokku passivad. Kui roog lauda jõudis, kukkusime ülekantud tähenduses siiski pikali :D Meile toodi terve pada kala-sibulahautist, kauss riisi ja kauss sibulamoosi. See pada ei olnud selline väike nunnu potike, milles hommikuti kaerahelbe pudrukest hautatakse, vaid selline pada, millega sünnipäevaks kartulit keedetakse. 

Meie ja pada

Oli raske, aga midagi me ikkagi ära sõime (vähemalt need kalatükid sousti seest). See-eest oli vein väga hea!

Hämmastav oli see, et ühe käidavaima koha peal olime me ainsad kliendid. Üritasime küll oodata, et veel inimesi kohata, aga ei midagi. Väike tiir linna peal näitas, et inimesi polnudki. Kus need inimesed on? Kodus? Kuskil mujal söömas? Ei tea. Igatahes ööelu polnud ning linnas oli ka mitmeid silte, mis keelasid lärmi tegemise, sh auto signaali ja muusika kuulamise. Ka öömaja basseini reegel see, et ujuda võib ööläbi, aga lärmi ei või teha! Vist elus esimest korda polnud meie toal aknaid ees. Oli aknaauk ja luugid. Luugid läksid ööseks kinni ja nii oligi.

Päev 4

Uus päev algas ilusa päikesepaiste ja 30 plusskraadiga. Käisime söömas ja suundusime randa. Kohalik rand oli pigem väikesevõitu, kuid väga omapärane oma puudealuse ja puudealuses paiknevate nö kohvikutega, kust sai siis erinevaid jooke tellida. 

Laudade ja puude all põõnasid kohalikud päikesevarju otsinud koerad, kes olid endale liiva sisse süvendid kaevanud, et ka sealt jahedamat pinnast leida. Me ei jäänud siiski pikalt pidama, kuna vaja oli hankida järgmine öömaja. Kuigi esialgne plaan oli jääda teiseks ööks samasse kohta, siis kujunes välja hoopis nii, et loopisime 11.55ks oma asjad kokku, tegime kell 12.00 check-out’i ja hüppasime autosse. Booking.com näitas, et selles majutuskohas pole vabu tube ning meest, kes meid eelmisel päeva vastu võttis, polnud enam kusagil (hotell oli tühi muidugi..). Kokk/puhastusteenindajal oli silmnähtavalt hea meel, et me varvast lasime – tundus, et ta oli oodanud meie minekut juba alates hommikusöögist.

Järgmiseks sihtkohaks oli Priit leidnud Angra dos Reis-nimelise pisikese koha, mille juures oli märge „tundub igav koht“. Valikus oli kaks hotelli – üks linnas endas ja teine enne linna kuskil „x-kohas“. Kuna „x-koha“ majutusasutus tundus vahva olevat, siis osutus see valituks. Ilm oli ilus ja jõudsime kohale üllatavalt kiiresti. Jutud hotelli bossiga said aetud nii, et 50% läks kaduma ja ülejäänu sai kommunikeeritud kehakeele, tõlkeäpi ja ära arvamise meetodil. Tegelikult on see üsna hämmastav, et brasiillased ei oska peale portugali keele mitte ühtki teist keelt.

Tegin selle kohta ka kiire Google-uuringu ning selgus, et keeleprobleem on Brasiilias suur, sügav ja vana. Nimelt algab kõik kooliõpetajatest, kes ei oska ka ise eriti inglise keelt. Nad ei ole enamasti ise Brasiiliast väljaspool käinud ja õpetavad nii, nagu „nende ajal“ neid endid õpetati. Palju tähelepanu läheb grammatikale, kuid vähe tegeletakse sõnavara, kuulamise ja rääkimisega. Televisioon on eranditult portugalikeelne (väljamaa saated peale loetud). Ainuke võimalus korralikku inglise keelt õppida on minna keeltekooli, kuid need on jällegi kallid. Nii see ring siis liigub ja sellest välja saada on keeruline. Brasiillased tunnistavad ka ise, et puudulik keeleoskus on piduriks kogu majanduse arengule.

Me ei pidanud „x-kohas“ pettuma! Hotell asus otse ookeani kaldal – basseinis olles avanes vaade ookeanile ning meie kõrgeimal korrusel asuvast toast avanes hunnitu panoraamvaatega võrdväärne pilt ookeanile. Mõlemad olid uskumatult ilusad. 

Bassein, ookean ja taevas saavad üheks

Kaugtöö

Käisime tiiru ookeanis ujumas, molutasime basseini ääres ning pärastlõunal serveeriti külalistele kohvi ja keeksi. Sellist teenust polegi varem nagu pakutud – väga armas. Õhtusöögi otsustasime süüa oma panoraamvaatega toas, sest hoolimata kenast keeksist ja kohvist ei äratanud hotelli restorani avatud köök siiski erilist usaldust 😊.

Nagu rootslased ütlevad - "fiika"

Öösel jõudis kohale äike! Virgusime üles sähvatuste peale, mis lõid toa valgeks isegi kardinatest hoolimata. Pilkane pimedus ning ookeani kohal sähviv välk oli elamus omaette! Ma ei ole mitte kunagi midagi taolist näinud.

Vaade aknast - päikeseloojang

Päev 5

Prognoosi kohaselt pidi hommikul paar tundi sajuta olema, kuid tegelikult püsi pea terve päev kuiv ja päikeseline. Võtsime suuna Angra dos Reis poole ja peab kahjuks nentima, et nüüd oli küll tegu üsna igava kohaga. Kui pole otsest plaani Ilha Grandele minna, siis pole selles linnas midagi teha. Majutusvariantide vali on piiratud ning mõistliku väljanägemisega **** hotelli eest (Angra Beach Hotel) tuleb välja käia 80€, mida on liiga palju. Huugeldasime autoga ringi, saime teada, et selles piirkonnas pole avalikke randu, jalutasime vanalinna ja kaubanduskeskusesse ning nii see päev õhtusse läkski. Õhtupoolik tõi endaga ka vihmasaju, mis pidi kestma veel paar päeva.

Mis meid täna üllatas või mida huvitavat nägime? Vihmasajud ning nendega kaasnevad mägede varisemised ja vihmavesi teevad selles piirkonnas omajagu kurja. Ringi sõites täheldasime teedel küllaltki palju materjali, mis mägedest pärineb, ning ka mägedel kasvavaid puid oli murdnud igal pool. Ühes kohas tegeles nt suur ehitusbrigaad mäe toestamisega. Linna rentslites oli kuhjunud savi, mida siis järjest jaokaupa minema veeti. 

Mäe toestamine

 
Nüüdseks olime ka aru saanud, kui palju sotsiaalseid? pseudo? ametikohti siin riigis on. Näiteks on kaubanduskeskustes eskalaatori käepidemete desinfitseerijad/puhastajad, ehitusbrigaadides kehtib ka see sama kuldreegel 10/90 töötegijad. Poodides on tööl lugematul hulgal kaupade väljapanijaid ja kõik kassad töötavad. Toitlustusasutustes on kaks korda rohkem inimesi tööl, kui vaja oleks. Bensiinijaamades on terved meeskonnad tankijaid jne jne. Aga vähemalt on inimestel tööd! Muide – 2022. a seisuga on Brasiilia keskmine palk 1900€, mis on ühtlasi Ladina-Ameerika riikide kõrgeim.

Päev 6

Hommik tervitaski halli taeva ja lakkamatu vihmasajuga. Kurb lugu, aga mis teha.. Päeva plaan on välja sõita Rio de Janero külje alla, sest mis sa muud ikka sellise ilmaga teed (ca 120 km). Kõik algas kenasti, kuigi vahepeal voolasid üle tee veejoad ja mõnes kohas oli pinnas teele kukkunud.. kuni esimesed vastutulevad autod hakkasid tulesid vilgutama ning veel veidi edasi sõites oli moodustunud ummik. Passisime nii 15 minutit autos, vihma kallas kui oavarrest. Lõpuks ei pidanud kannatus enam vastu, tõmbasin jope selga ja läksin uurima. Umbes 200 m edasi avanes siis vaatepilt – mäest oli alla varisenud 2m kõrgune ja üle terve tee ulatuv maapinna kiht, mis koosnes savist ja erinevatest puutükkidest. Mehed käisid siin- ja sealpool valli, laiutasid käsi ja filmisid juhtunut. 

Teetõke

Ootasime veel nii 15 minutit, kuid oli siiski selge, et võib minna veel tunde ja tunde, kuni kohale jõuavad kopad, hakkavad seejärel veel kaevama ja tee muutub läbitavaks. Sarnaselt paljudele teistele keerasime otsa ümber ja sõitsime tagasi Angra dos Reis’i. Alternatiivne tee kulges läbi mägede ning sõit Rio’sse muutus kokkuvõttes ca 300 km pikkuseks. 

Mägedepiirkonnas kasvatati palju loomi

Ka mägiteid pidi sõites oli siin-seal pinnast asfaldile kukkunud ning üks auto oli teelt välja sõitnud pärast seda, kui mägedest oli mingi korralik maatükk autole peale lennanud..

Rio’sse jõudmine läks kohutavalt vaevaliselt, sest eeslinnade liiklus oli superaeglane – ummikud, vasakpöörde tegijad, keset teed ära koolnud autod, teel jooksvad koerad jne. 30 km läbimiseks kulus üle tunni aja. Vihmasadu ei näidanud samuti vaibumise märke ning osa tänavaid oli õhtuks juba tiikideks muutunud. Kohati pidi sõitma väga aeglaselt, sest kõrgele ulatunud veekihi läbimine 50km/h oleks olnud ohtlik.

Hotelli (Cdesign Hotel) jõudsime alles pimeduse hakul. Tegu oli väga(!) peene hotelliga – sisenedes oli ukse vastas kaks suurt musta meest mustades ülikondades (väga tuttav pilt USA filmidest). Sisenedes juhatati väsinud reisijad lobby’sse, kus tuli oodata, et edasi check in lauda suunataks. Tuba oli ilus, pakendasime end lahti ja mis siis selgus – konditsioneer ei töötanud (ja ilma konditsioneerita ei ole siin tõesti eriti hea magada. Seda isegi mitte vihmase ilmaga, sest ka vihmaga on temperatuur vähemalt 25-26 kraadi). Võtsin kõne retseptsiooni, saadeti kohalik Miguel asja uurima. Tuli, vaatas ja ütles (omas keeles muidugi), et läheb vaatab. Vaatama ta jäigi.. Ca 15 min pärast seda helistati retseptsioonist ja küsiti, kas tehnik võib 5 minuti pärast tulla. Viiest minutist sai pool tundi. Läksime poodi. Tulime tagasi, helistasin uuesti retseptsiooni. Saadeti Miguel II. Tuli, uuris konditsioneeri, ütles, et läheb vaatama kuskile. Üllatuslikult oli ta nii 15 minuti pärast tagasi – raputas pead ja andis mõista, et läheb retseptsiooni olukorrast teatama. Ootasime veel 20 minutit. Kõlab hästi, eks? Siis võtsin jalad selga ja läksin ise retseptsiooni. Kogu hotelli peale oli check in laua taga tööl üks mees. Järjekorras seisis ca 5-6 klienti. Kui kord minuni jõudis ja ütlesin, et tuba vajab välja vahetamist, tuli see õnnetu tuba noormehele kohe meelde. Saime uue toa ja vaatega ookeanile (esimene oli õuevaatega). Pakkisime siis asjad kokku ja kolisime neli korrust allapoole. Tuli meelde see, mida sai loetud - Brasiilia teenindajad on ülisõbralikud ja lahked, aga kui tekib mure, siis kaovad kõik ära 😅

Konditsioneer töötas vast nii kella kaheni, sest kella poole kolme ajal silmi avades oli keha kenasti märg. Rõdu uks tuli lahti teha, et õhk veidigi liiguks, mis tekitas jällegi olukorra, et tormi müha ja ulgumine muutusid veel valjemaks. Hommikuks olid voodiriided pea märjad. Ookean mässas meist kohe üle tee. Aga muidu on tegu väga fäänsi hotelliga, millel oli ka vägagi uhke ja suur katusebassein, ning ilusa ilmaga oleks see koht lausa unenäoline! Soovitan igati. 

Hotelli katusebassein

Päev 7

Hommikuks oli torm veidi vaibunud, kuid sadas endiselt. 

 

See on vaade vannitoast magamistuppa

Sõime, vedelesime, pakkisime asjad ja asusime teele kesklinna suunas (ca 40 km). Hommikusöögi valik oli ilus, kuid kahjuks ei jõudnud üle ühe korra söömas käia 😁.

Järgmiseks hotelliks valisime Windsor Asturia***. Eelkõige asukoha pärast, kuid samuti oli mõistlik ka hind ja parema ilma lootuses asus katuseterrassil basseingi. Rio kesklinn jättis sügava esmamulje ning meenus aasta 2018 ja San Francisco. Miks? Sest tänavad olid täpselt sama mustad, prügi ja pahnaga kaetud, kodutud pinkidel, asfaldil ja hoonete soppides magamas, õhus hõljuv liisunud kusehais ja politseipatrullid. Ausalt – ei olnud kõige vahvam pilt. Kodututega on riigis lugu selline, et Sao Paulo’s kasvab kodutute hulk nt 2-3% aastas. Brasiilias elab linnades neli inimest viiest ning töötuse määr on 12%. Kui aluseks võtta rahvaarv, siis tulebki töötutute ja kodutute arv märkimisväärne. Rio de Janero’s elab flavelades 1,2 mln elanikku, Sao Paulo’s tõenäoliselt sarnane hulk. 

Tänavapilt

Parkimisega on Rio’s peavalu ning aus soovitus on jätta auto valvega parklasse või parkimismajja. Tänavad on lihtsalt nii kahtlased, et neid ei saa auto parkimiseks usaldada. Üks päev tasulises valvega parklas maksab ca 9€.

Pärast check in’i võtsime suuna kohe linna südame suunas ja hoolimata muust atmosfäärist sai päeva kokkuvõtteks rahulolevalt õhata. Oli tõeliselt äge näha neid kohti ja asju, mida oled varem reisiajakirjast näinud või guugeldades leidnud (a’la 50 best things to do in Rio vms). Tänase päeva wow olid need värvikirevad Selaroni trepid ning ümbruskonna tänavakunst. 

 

Priit ja trepp

Ülevalt alla polnud trepid eriline vaatamisväärsus

Karine ja trepp

Kõndisime soovituslikku rada pidi ning sellele jäid ka mitmed muuseumid, pargid jt toredad kohad.

Tänavakunst

Tänavakunst

Mida enam kõndisime (ning pärast lõunat koos õlle ja Capirinha’ga), tundus ka linn aina mõistlikum ja mitte nii ohtlik. Aga valvsust ei tasu kunagi kaotada!!! Täna vanalinnas avastatu oli siiski alles algus ning homseks ja ülehomseks jäävad põhilised atraktsioonid – Jeesus Kristuse kuju, Suhkrupea mägi ja võib-olla ka paar muuseumi 😊. Tuleb nentida, et Rio’le lisab märgatavalt turvalisust asjaolu, et igal tänavanurgal seisab politsei. Samuti liikleb tänavatel politseiautosid – nii tsiviil- kui ka militaarpolitsei.

Capirinha

Muide! Täna tuli ära ka siis see, mida olime kartnud reisi algusest peale! Lõunatamise ajal jalutas mööda üks papi, kes küsis, et kuna me räägime mingit teist keelt, kust me tuleme. Vastuse peale, et Euroopast, pakkus papi kohe, et ahaa – Venemaalt! Oh jumal küll. Kurb.

Siin küsiti, kas oleme Venemaalt

Päev 8

Ilm oli meile armu andnud! Kuigi rõõmsaid päikesekiiri polnud näha hotelli aknast, sest kaks meetrit aknast algas teine hoone, siis juba alla sööma minnes oli näha, et ilm oli ilus! Selle päeva plaan oli Pão de Açúcar ehk Sugarloaf Mountain (eesti keeles Suhkrupea mägi), mille kõrgus merepinnast on 396 m ning mille tippu viib 1400 m pikkune köisraudtee.

Kaks mäge kaugemalt vaates

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Suhkrupea mäe juures on tegelikult üks mägi veel ning süsteem toimibki nii, et esmalt tuleb köisraudteed kasutades tõusta Morro da Urca’le, kus avanevad esimesed toredad vaated linnale. Kui vaateplatvormile on tiir peale käidud ja soovi korral kohvikut või suveniiripoode külastatud, saab võtta järgmise köisraudtee sõidu ning tõusta siis juba Suhkrupea mäele, mis asub veelgi kõrgemal. 

Liiklus mäele ja mägede vahel

Muide, idee kaks mäetippu omavahel ühendada, tuli ühel Brasiilia inseneril juba 1907. a! Samas – nähes neid liikumisvahendeid, mida tol ajal kasutati, siis tol ajal poleks seda retke vist ikkagi ette võtnud 😊

Tagasi Morro da Urca’le

Kahjuks oli üleval pool veel pilvine ja udune, mistõttu vaated polnud perfektsed, kuid tore oli ikkagi! Need kaks mäge on põhiliselt turismiobjektid ning ei saaks väita, et need on maailma võimsaimad vaatamisväärsused, kuid kui juba Rio’s olla, siis pigem on soovitatav vaadata.

Vaade Suhkrupea mäelt

Suhkrupea mäe jalamile saab nii ühistranspordiga kui omal jõul, kui on auto. Tasulist parklat ei pea kasutama, kui on viitsimist auto ca 1 km kaugusele tänava äärde jätta (tegu pole nii hullu piirkonnaga, kui seda on „Centro“). Samuti ei pea kindlasti mingit eraldi ekskursiooni võtma, sest kõik on lihtsasti leitav, arusaadav ja tehtav. Meilt küsiti nii dokumenti kui Covid-19 sertifikaati(!). Piisas ka dokumendikoopiast.

Tagasiteel hotelli hüppasime läbi pühapäevaselt turult, kus müüdi nii kõikvõimalikku pahna kui ka kõikvõimalikus valikus provianti – värske kala ja liha, puu- ja köögiviljad, pähklid, mahlad, maitseained jne. Suurepärane, sest kõik oli nii värske! Ja rahvast oli palju, sest paljud ostsid endale sealt korralikult toiduaineid, et siis juba edasi kokata. Meie ainus ost oli samas kohapeal pressist tulev suhkruroo mahl, mida polnud veel kunagi proovinud. Kõige enam sobiks seda vist kirjeldada nii, et iga päev ei jooks, aga paha ei olnud – mõnusalt magus ja nö looduslähedase maitsega. Kohalike seas oli see sama mahl samuti väga populaarne.

Pühapäeva turg

Suhkruroo mahla pressimine

Tänu jätkuvalt ilusale ilmale õnnestus ka basseini ääres aega parajaks teha. Oli palav, kuid mitte nii kõrvetav kui Aasia riikides. Hotelli terrassilt oli väga hea vaade ka Corcovado mäel asuvale Cristo Redentor’ile ehk Christ the Redeemer’i le (eesti keeles Lunastaja Kristuse kuju). Kui esimestel tundidel oli raskusi täpse kalju tuvastamisega, kus Kristus võiks asuda, siis paari tunni möödudes oli ta sinitaeva taustal suurepäraselt nähtaval. Oli selge, et homme jõuab järg selle vaatamisväärsuse kätte! Tema tabamine pole tegelikult üldse lihtne tegevus, sest enamasti on alati mingid pilved platsis. Homseks tõotas aga väga head selget taevast 😊

Katusel

Päev 9

Lahkusime kesklinnast ning nagu eelmise päeva lõunast selge oli, pidi päeva märksõnaks saama Lunastaja Kristus. Algus oli ladus – valesti sõitmisi praktiliselt polnud ja auto sai kenasti pargitud. Kui aga raudteejaama jõudsime (kuju juurde saab sõita raudteed mööda), selgus tõsiasi, et rong oli just täna hommikul rivist välja läinud.. ja meile öeldi, et pigem on tark tegu üldse ülehomme uuesti proovima tulla.. Olime pettunud ja siis sattusime toredate müügimeeste otsa, sest müüsid meile kohad mikrobussis (26€/inimene), mis pidi sõitma mäele. Noh – eks ta sõitis ka mäele, aga pärast seda, kui oli linnaekskursiooni ära teinud! Sõitsime läbi kõik need kohad, kus olime omal käel juba käinud või vähemalt mööda sõitnud ning selleks kulus pea kolm tundi!!! Väljas oli ilus ilm ja meie istusime bussis..  Me ei hakanud enamike kohtade juures isegi mitte bussist välja tulema ning bussijuhi küsiva näo peale  näitasime pilte, mis olid nendest kohtadest juba tehtud. Süda tilkus verd!

Ükskord jõudis buss siiski käänulisel teel oma lõpp-punkti ehk kassa juurde. Kuju juurde saamiseks tuli osta piletid (11€/inimene ja praegu on madalhooaeg) ning hüpata järgmisesse mikrobussi, mis sõitis veel 2-3 km ülespoole. Siis jõudsimegi me selle võimsa kuju juurde, mis on vist üks maailma kuulsamaid vaatamisväärsusi üldse. Selle kõrgus on 39,6 m, kaal üle 635 tonni ja see asub merepinnast ca 700 m kõrgusel. Kuju ehitamine algas juba 1921. a ja kestis 10 aastat. 2008. a juhtus selline kurioosum, et pikne lõi kujusse sisse ning seda tuli renoveerima hakata. Aega kulus selleks pea 2 aastat.

Kristuse kuju eestvaates

Kristuse kuju tagantvaates

 
Kristuse kuju on kindlasti kohustuslik vaatamisväärsus, kui juba Rio’s olla (liiatigi nimetati kuju 2007. a uute maailmaimede hulka!). Kuju ise on võimas ja vaadete vastu ei saa miski – Suhkrupea mäe vaated on Kristuse kuju juurest avanevate vaadetega võrreldes väga tagasihoidlikud.. Aga kindlasti ei soovita võtta rongijaama juures kaubitsevate mikrobussi ärimeeste käest teenust, sest esiteks on see kallis ja teiseks – kas on soovi teha pool päeva linnatuuri vaid portugali keelt valdava bussijuhiga..?

Vaade

Vaade

Õhtupoolikul jätkus teekond juba Copacabana ranna suunas, kus peatume nüüd kaks järgmist ööd! Copacabana on üks kuulsamaid randu maailmas ning selle kogupikkus on üle 4 km. Hotell (Américas Copacabana Hotel ****) asub paar kvartalist rannast, kuid on mõistlikus hinnaklassis. Jõudsime veel ka tiiru rannas käia (seal on tõesti palju rahvast, sest isegi õhtul oli pool randa rahvast täis!!), paarile poele pilgu peale visata ning söömas käia. 

Copacabana päikeseloojangu ajal

Söögikoht oli väga äge – tagasihoidlik, kuid suurte ja ausate portsudega ning kiire teenindusega. Üldiselt pole Copacabana selles piirkonnas, kus me oleme, toidukohtadega kiita. Iga nurga pealt leiab hamburgereid ja friikaid ning sekka viskab ka saia- ja keeksikohvikuid, kuid muude toidukohtadega on olukord kasin ☹. Homme tuleb aga rannapäev!!!

Päev 10

Ja rannapäev tuli! Sõime ruttu ära, pakkisime asjad ja läksime, sest kõige parem aeg Copacabana rannas olla on hommikust kuni pärastlõunani. Pärast seda vajub päike majade ja mägede taha ära ning sellega on päevitamine lõppenud. Copacabana on hiiglaslik ning võimalus osta kookospähkli vett ja levinumaid kokteile on iga ca 50 m järel. 

Rand-rand-rand!

 

 

 

 

Mahl käes ja tuju hea

Rannatoole pakutakse pigem vähe ning need on erinevas hinnaklassis – tavalised istumise toolid saab kätte 2-3€, aga lamamistoolid (mida on eriti vähe), maksavad kuni 20€. Uurisime ühe poe reklaamlehte ja tõdesime, et kui rannas veeta mitu päeva ja soov on toolil istuda, siis on soodsam poest tool osta ja randa vedada, kuna kõige odavama rannatooli võis kätte saada juba 16-17€ eest. 

Üks ronis oma Brasiilia rätiga pildile

Vesi oli pigem jahedamapoolsem või see lihtsalt tundus nii. Sao Paulo poolsetes randades oli just kui soojem. Laineid olid, kuid mitte selliseid, nagu Rio’sse saabumise õhtul 😊 Muide, torm ja tugev vihmasadu, mis räsisid kogu Rio de Janero piirkonna rannikuala, ja mis rikkusid meiegi logistikaplaani, oli kohalike uudiste sõnul nii tugev, et 8 inimest said maalihetes surma ja mitukümmend oli sel hetkel endiselt kadunud. Just 6 nädalat tagasi oli Paraty piirkonnas surma saanud mitusada inimest – taaskord vihmasadudest tingitud maalihete tõttu. Uudistes näidati ka seda, mis toimus Ilha Grande saarel sel ajal, kui me oleks pidanud just seal olema (kuid polnud, sest ilm näis olevat vilets ja tundus, et vihmase oluga pole eriti lõbus saareelu nautida) – mudalaviinid, humanitaarabi, koduta jäänud inimesed jne..

Millega tuleb arvestada nendes suurtes randades nagu Copacabana ja Ipanema – kaubamüüjad. Kolme tunni vältel, mil rannas olime, pakuti meile – prille, mütse, bikiine, sigarette, tätoveeringuid, massaaži, afropatse, küpsetatud juustu, krevette, küpsetatud maisi, mingit putru, kasutatud riideid, rannahõlste, ekskursioone, palle, kasutatud riideid ja jalatseid ning jäätist (mis oli isegi mõistlik pakkumine). See kõik tuleb korrutada 3x või 4x, sest kõiki neid erinevaid kaupu ja teenuseid pakkusid erinevad ärimehed. Tublid inimesed – pole lihtne liivas kõndida ja veel 30-kraadises kuumas.

Kaup ründab selja tagant

Õhtul tänavatel jalutades otsisime ATMi võimalust, kuna sularaha oli otsa lõppemas. Loo moraal – sula tuleb ära vahetada lennujaamas, sest meie pangakaartidega mingit väljavõtmise võimalust igatahes ei olnud! Jalutusringil käisime ka promenaadil ning jõime ühes arvukatest rannakohvikutest/“station’itest“ ühe külma õlle. Taustaks oli vahva vaadata pisikeste brasiilia poiste jalkatrenni – võib-olla oli üks nendest tulevane maailmakuulsus! 😊 

Joogipeatus

Söömas käisime teist õhtut järjest samas tagasihoidlikus kohas. Seekord läksime aga alt, kuna kõht oli tühi ja tellisime suured portsud. Lõpetasime nii, et kõhud olid kõveras ja ega hommikulgi erilist isu polnud.

Selle päeva sündmus oli ka see, et nägime, kuidas õhtupoolikul lendasid kõrvaltänavasse peale kaks politsei patrullautot nelja relvi kandva politseinikuga. Sel tänaval tolgendanud kodanikud suruti käed üleval seina äärde. Igatahes hakati neid läbi otsima, kuid mis edasi sai – seda ei tea. 

Teiseks nägime oma silmaga ära ka päeval Copacabanaga paralleelselt kulgeval tänaval toimunud meeleavalduse. Kohalikud uudised + Google Translate andsid tulemuseks, et tegu oli linna prügikoristusfirma töötajate ametiühingu streigiga, millega nõuti paremaid tingmusi. Eestis juba selliseid meeleavaldusi naljalt ei näe! Samas oli kõik rahumeelne – marsiti, lehvitati lippe, taoti trummi ja skandeeriti ruuporitesse. 

Ja kolmandaks – Copacabana rannas on kõik tualetid tasulised, paiknevad maa all ning maksavad ca 0,7€. Päeval tualetti otsides sattusin kogemata ühele, mis ei olnud vist enam päris töökorras. Oli see vast vaatepilt! Vaatepilt oli selline, et isegi minuvanune ja Ida-Euroopast pärit inimene tardus korraks soolasambaks. Esimeses ruumis, kus istub tavaliselt peldikupaberi tädi/kassiir, olid surnud prussakate kuhjad (jah – kuhjad!!), osa ka kõndis muidugi. Ja neid oli ca 20-ruutmeetrises ruumis igal pool! Tagaosasse asuvasse tualetti jõudmiseks oleks tulnud võtta kargud või siis astuda neile peale. Aga noh – neid oleks plätu all tunda olnud, sest ühe prussi pikkus oli ca 4-5 cm ja läbimõõt kuni 1 cm. Selline WC siis maailmakuulsas rannas!

Päev 11

Copacabanast ja Rio de Janero’st lahkumise päev. Algas pigem pilviselt, kuid õnneks ei sadanud. Sõime-pakkisime-tegime check-out’i, lasime auto parklast üles tuua, panime kaardi tööle ja alustasime teel Campos do Jordao poole (ca 350 km Sao Paulo poole). See on üks üsna väike ca 52,000 elanikuga linnake ning ühtlasi ka Brasiilia kõrgeimal asuv linn (1,6 km merepinnast)! Linna kutsutakse ka Brasiilia Šveitsiks, sest sellel on tõesti tugevad mõjutused nii Saksamaast, Austriast kui ka Šveitsist.

Sõit kulges üldiselt ladusalt, aga Rio all panime ühe mahasõiduga siiski veidi võssa. Mida see meile tähendas? Noh.. eks ikka väikest ringi ning tagasi õigele rajale saamiseks läbi flavela sõitmist. Ausalt – see oli veidi hirmus ning ei meenutanud seda, mis elu käis kesklinnas. Pilti ei teinud, sest telefon ja fotokas olid kindalaekas ja uksed lukus. Olgu, ka kesklinnas olid kodutud ja laaberdamine, kuid flavelas oli elu siiski teine. Rahvast oli palju – nii tavalist aga ka kahtlase olemisega, käis hullumeelne sagimine, putkamajandus, turud ja sekeldamine. Põhimõtteliselt oli iga paari tänava tagant olukorda jälgimas politsei, keda oli üldse väga palju ka mujal. Politsei seisab tänavanurkadel, keskväljakutel, patrullib pidevalt tänavatel. Mulle tundus, et politseid oli siin isegi rohkem kui Egiptuses, kus nende hulk samuti jahmatas.

Aga. Kohale me jõudsime ning mägedes asuv linn oli tõesti eriskummaline, müstiline ja kuidagi liiga ilus. Viskasime nalja, et nendes ilusate aedadega muinasjutu-majades ei elagi võib-olla inimesed ning tegelikult on see kõik butafooria. Kõik paistis välja nii, nagu on kirjeldatud erinevatel Interneti lehekülgedel – segu Saksamaast, Austriast, Šveitsist.. Ja puulehed olid kohati kollaseks muutunud või langesid juba maha.

Sissesõit linna

Imearmsad pisikesed suveniiripoed, toidukohad ja kesklinna tänavad. Suveniiripoodides müüdi tutimütse, villaseid sokke ja kampsuneid. Jah, eks sellel ole vist mõte ka, sest lehtpuud olid terves linnas juba kas värvi muutnud või sootuks lehed maha visanud – sügise algus oli käes. Kui päevasel ajal on sel ajal veel kohati kuni 25 kraadi sooja, siis öösiti langevad kraadid juba 13 pügala juurde. 

Palju jäneseid igal pool

Brasiilia ikka?

Brasiilia ikka?

Brasiilia ikka?

See ka?

Selles linnas pole konkreetseid vaatamisväärsusi, vaid tuleb lihtsalt ringi jalutada. Põhimõtteliselt on iga maja ja tänav ning isegi iidamast-aadamast rong, mis sõidab kahe keskuse – Campos do Jordao ja Capivari vahel, omaette vaatamisväärsus. See linn on puhas, rahulik, vaikne ja väga koduse vibe’iga. Meie hotellis (Euro Suite Campos do Jordão***) oli sisebassein ja aurusaun, kus veetsime õhtul mõne aja ning kuna päev oli olnud veidralt väsitav, sättisime juba üheksa paiku voodisse. 

See oli üks päris hea ja sooja veega bassein

Päev 12

Avasime silmad ja aknaluugid. Väljast õhkus jahedust, sest öösel oligi nii 13 kraadi sooja olnud. Selle reisi väletel oli tegu esimese hotelliga, mil pidime fikseerima hommikusöögi aja. Külalisi küll polnud nii palju, kuid ju oli see siis mingi Covid-19 aegne nõue. Kell 07.30 olime platsis ja väga valmis söömist alustama! Buffee oli ülimalt saiarikas – erinevate saiakeste, kuklite ja keekside kontsentratsioon oli tuntav! Puuvilja ning juustu-singi osa kahvatus võrdluses. 

Peab siiski tõdema, et saiakeste poolest ei saa Brasiilia kindlasti Euroopa saiakestele vastu ning siin pole isegi vahet, mis riigist on juttu – olgu see siis Poola, Belgia või Hispaania. Oma kontinendil on saiakesed ikkagi kuidagi õhulisemad, maitserikkamad, aromaatsemad, hõrgumad.. ega siinsetelgi pole viga, aga lihtsalt – kui oled juba paremaid saanud! 😊

Hommiku suurülesandeks sai sellise ATMi otsimine, mis annaks meile raha. See oli väljakutse, millega hakkasime tegelema juba Copacabana’s.. pärast nelja erineva panga ATMi leidsime lõpuks selle (Banco Santander Brasil), mis ei pidanud Euroopa pangakaarti lepaleheks. Tegelikult pole sularaha väga vajagi, kuid teinekord on sellega siiski mugavam opereerida. Näiteks on Rio de Janero ja Sao Paolo vahelisel kiirteel tollipunktid, kus eelistatakse kaardimaksetele sularaha. Eks see võtab ühest küljest vähem aega ja teisest küljest.. ma ei oska kommenteerida. Tagasiteel Sao Paulo’sse läbisime kolm tollipunkti. Kohalikele võib see päris tüütu olla, kuid neil on selleks tarbeks mingid elektroonilised kaardid, kuhu laetakse raha peale.

Tollipunkt

Täna oli kuidagi eriti tuntav see, et veoautosid oli liikluses palju. Sageli ei jõua nad ka tõusudel eriti hästi edasi liikuda ning kahest reastki jääb väheks, sest pahatihti on äärmises reas üliaeglane veoauto, kiiremas reas on aeglane veoauto, mis üritab üliaeglasest mööduda, ning tema taga on siiski kõik ülejäänud sõidukid, mis suudavad kümneid kilomeetreid tunnis kiiremini edasi liikuda. On ka 3-realisi lõike, kuid pigem vähem kui rohkem.

Tagajärg

Põhjus

 
Tagasi Sao Paulo’s. Mis siin ikka öelda – hiiglaslik linn, mille märksõnaks on „liiga“. Liiga palju rahvast, liiga palju autosid, liiga palju liiklust, liiga palju müra, liiga palju närvilisust, liiga palju kodutuid jne. Õnneks läks hotelli jõudmine veel enam-vähem takistusteta, kuigi tegime ka ühe vale mahasõidu, mis läks maksma hea hulga kilomeetreid. 

Nende ridade lõpus on Sao Paulo

Kas sõita selles linna autoga või mitte, sõltub täiesti isiklikust kogemusest, julgusest ja külmast närvist. Lisaks peab olema väga hea kaardirakendus. Seega otseselt ei soovita, kuid hakkama saab. Küsitav võib olla vaid see, kui palju aega sõitmise peale kulub, kui ridade ja mahasõitude valikul juba mitu vale otsust teha 😊.

Vaade hotelli aknast

Hotell (Intercity São Paulo Ibirapuera****) oli lahke ja lubas meil varasema check-in’i teha. Sellest hotellist sai siis meie peatuspaik järgnevaks kolmeks ja ühtlasi viimasteks öödeks. Hind oli küll veidi krõbe, kuid tuba nägi väga ilus välja ning oli seda ka reaalselt. Hotelli asukoht on nii ja naa, kuid turismiatraktsioonidele lähemal asuvates sama klassi hotellides oleks hinnad juba väga ebamõistlikud olnud. Tagantjärele vaadates oli see piirkond ka turvalisem kui kesklinn, kus oli päevaselgi ajal kõhe.

Täna käisime erinevates blogides ja reisiportaalides kõige populaarsemaks nimetatud kohas, milleks on pea 160 hektaril laiuv ja Brasiilia kuulsaima arhitekti Oscar Niemayer’I kujundatud Ibirapuera park. Park rajati viiekümnendatel ning seda on tihti võrreldud New York’is asuva Central park’iga. Nii ongi.

Terviserajad

Park on väga mõnus kõikidele, kes tahavad lakkamatust kärast ja mürast veidi rahu saada, ning end liigutada. Iga 10 m tagant võis osta kookospähkli vett ja muud meelepärast, mudilastele olid suured mänguväljakud ning lisaks ei puudunud pargist ka mitmed muuseumid ja galeriid. Õhtul õue ei jõudnudki ning sõime seda, mida olime poest kokku ostnud 😊Märksõnadeks on sardiinid ja marineeritud kurgid, millest Priit ei saa selle reisi vältel ei üle ega ka ümber.

Homme siis järgmised vaatamisväärsused ja ka veidi põnevust, sest plaanime sõita bussiga (metroo on meie kandis rivist väljas), kuid „ühiskaarte“, millele raha laadida (kus??), muidugi mõista ju pole... ja bussis piletit osta ei saa. No mis seal siis ikka!

Päev 13

Mida ikka alguseks muud öelda, kui et hommik algas ilusa päikesepaistega! Plaan oli paigas – bussi ja linna. Kirjutasime kõik sobilikud liinid paberile ja kõndisime bussipeatusesse. Sisenesime väikese kõhklusega bussi ja vaatasime ringi. Süsteem oli siis selline, et sisenetakse bussi esiosast/keskelt. Kõik, kes pole lapsed, vanurid, erivajadustega või rasedad, peavad oma kaardi valideerima, seejärel avaneb nö esimesest osast värav ning reisijad saavad siirduda istuma. Värava juures istub ka tegelane, kes esmapilgul tundus olevat konduktor. Pakkusime sellele tegelasele mitu korda sularaha, kuid seda ta vastu võtta ei soovinud. Seega istusime sinna eriliste sõitjate sektsiooni ning sõitsime tasuta.. 

Katedraal

Väljusime enam-vähem õiges peatuses ning esimeseks sihtmärgiks oli suur Sao Paulo katedraal, mis nägi ka päriselus välja selline nagu Google piltidel. Hoone on ilus, tegutseb aktiivselt ning on linna suurim. Teine ooper oli see, mis elu käis katedraali ümber. Oli see vast pilt. Kodutud, kerjused, tänavapühkijate brigaadid (tundus, et tegu oleks olnud nagu vangidega, sest politsei pidas neil silma peal), niisama kahtlased ja vilavate silmadega tegelased ning lisaks veel politseinikud. Ausalt öeldes rikkus see ümbritsev melu mulje suursugusest katedraalist isegi ära. Kahju.

Edasi suundusime munitsipaalturu poole, mida olid soovitanud mitmed blogijad ja turismisaidid. Teekonna algus turule oli kena või õigemini ühe tänava esimene osa oli viisaka väljanägemisega – korrektsed suured hooned, kus tegutsesid pangad, ettevõtete kontorid jmt. See ei kestnud aga kaua. 

Ilusad hooned

Peagi hakkas kenadus asenduma kahtlusega. Kuna vaatasime pidevalt telefoni kaarti ja hoidsime telefoni käes, siis ühel hetkel möödus meist mees, kes osutas telefonile, ja raputas hukkamõistvalt pead. Ei haakinud kohe ära, et mis tal mureks on, aga mida innukamalt ta end mõistetavaks tegi, seda paremini hakkas sõnum kohale jõudma – pange see telefon heaga ära, sest muidu teil seda telefoni enam ei ole. Okei! Panime ära ja liikusime edasi. See on ka põhjus, miks sellest pilte pole. Aina enam tuli vastu erinevaid ärisid, poode, kaup- ja muidumehi. Nende kontsentratsioon kasvas võrdeliselt turule lähenemisega. Mingi hetkel hakkasin instinktiivselt liikuma Priidu paremal küljel pool sammu tagapool, et „turvata“ tema õlal olevat seljakotti (mida ta niigi igaks juhuks kahe käega kinni hoidis).

Turule lähenedes tõusid aina enam esile ka aroomid. Kanalisatsioon oli vist umbe läinud ning rentslis olev solk oli läinud lisaks sellele, et see oli solk, ka roiskuma. Samal ajal paistis päike ja ma ei liialda, kui väidan, et kella 10 ajal oli väljas juba 30 kraadi sooja. Okserefleksi veel ei tulnud, aga kui teekond rentsli äärt mööda oleks pikenenud, eks oleks seegi siis tulnud.

Turg (sise) oli õnneks tänu varasele tunnile üsna kinni ning vaid mõned letid olid avatud. Kokkuvõttes – ma ei tea, miks seda turgu kõvaks vaatamisväärsuseks loetakse. Pigem külastage pühapäevaseid vabaõhu turgusid. Need on vabas õhus ja suured ning usun, et ka kauba valik ei jää munitsipaalturu kaubavalikule sugugi alla.

Tegime kiirelt sääred ja edasiseks sihtmärgiks sai järgmine suurelt soovitatud vaatamisväärsus – Paulista Avenue, mille näol on tegemist Sao Paulo pea 3-kilomeetrise peatänavaga, mille ääres asuvad mitmed suured ettevõtete kontorid, kaubanduskeskused ja kultuuriasutused. Ausalt öeldes ei avaldanud muljet. See oli täiesti tavaline suurlinna suur tänav, kus liikus palju ravast, ja polnud isegi ühtegi kohvikut või samalaadset asutust, kust võtta jook ja puhata jalga.

Kõndisime tänava lõpuni ning kuna muid sihtmärke enam polnud, leidsime üles bussipeatuse ja sõitsime hotelli juurde tagasi. Piletitegevused olid täpselt samasugused kui linna sõites ehk et bussiga sõitsime siis Brasiilias tasuta.

Pikk kõndimine ajas kõhu tühjaks ja selle päeva lõuna kujunes korralikumaks kõhutäieks ühes lõunasöögi kohas, kus öõunatasid piirkonna töötajad. Menüü oli iseenesest mõistetavalt portugalikeelne ning teenindajad ingliskeelt ei rääkinud. Mis seal ikka – tõlkisime üksikuid sõnu ning leidsime enam-vähem selle, mis tundus olevat maitsele vastav – mulle kana ja Priidule liha. Sööki kipub Brasiilias iseloomustama kolm põhilist omadust, milleks on suured portsud, ohter fritüürimine ning väga hullud kogused riisi, ube ja mingit maitseainet, millesse on lõigatud väikesed vorstitükid. Sageli lisatakse sellele kõigele ka veel kartulit, kuid kartul pole meie maitsele harjumuspärane ei maitse ega ka tekstuuri mõttes. Soolast tunneb keskmine eestlane Brasiilias kohe kindlasti puudust.

Kõht oli pilgeni täis, kuid suurtest plaanidest oli täita veel autopesu, kuna Europcar’i nõudeks oli auto tagastamine puhtana. Tegelikult üsna nõme nõudmine, arvestades seda, et turistile on autopesu korraldamine pigem kõva peavalu kui lihtne igapäevane toiming. Guugeldamise peale sai siiski leitud üks automaatset harjapesu pakkuv tankla. Nagu tankimise puhul, ei pääsenud ka autopesul suhtlemisest inimesega (Brasiilias, nagu paljudes teistes mitte-Euroopa riikides täidavad neid ülesandeid, mida meil automatiseeritud süsteemid, ikka vana hea inimtööjõud). Kuigi inimene ja inimene teineteise keelt ei vallanud, sai kehakeeles kõik selgeks ja kokku lepitud, sh isegi tolmuimeja kasutamine! Harjapesu jaoks pole seal hooneid vaja, vaid harjaste süsteem asub lageda taeva all. Viimane eesmärk täidetud, veeretasime ülejäänud päev õhtusse logeledes (loe: basseini ääres ristsõna lahendades).

Õhtuks ajasime end taas jalule, kuna mul tuli suur „õige Brasiilia kohvi“ isu (see, mida hotellides pakutakse, on küll kange must vedelik, aga tegu ikkagi on tavalise filtrikohviga, mis ei ole ikka see õige asi, kui viibid riigis, mis on maailma suurim kohviubade eksportija (1/3 kohviubadest tuleb Brasiiliast).

Kohe habemest ilma

Habet pole enam

:)

Asjaliku kohvijoomise kohana jäi sõelale läheduses asuv suur 5-korruseline kaubanduskeskus, kus on ka mitmeid kohvikuid. Valik õigustas end, sest lisaks suurepärasele kohvile hõiskasid ka need maitsenäsad, mis rõõmustavad magusa üle. Koogikesed sulasid suus! Koogi ja kohvi kallale asusime aga alles pärast seda, kui Priit oli berberi juures ära käinud! Habe kurinahk oli ülekäte läinud ja poleks tahtnud žiletile väga alluda. Tegu oli väga peene salongiga ning hoolimata sellest, et ei Brasiilia berber ega Eesti mees teineteisest absoluutselt aru ei saanud, lahendas lollikindel kehakeel kõik küsimused ning 20 minutit pärast lamamistooli istumist väljus salongist Eesti mees, kes oli 12€ võrra vaesem, kuid palja lõuaga. Töö oli tubli ja vaid ühe väiksema sisselõikega 😊. Berberi juures käimine on selle kandi meeste seas populaarne – salong oli konstantselt igas vanuses ja igasuguse habemega mehi täis.

Päev 14

Viimane päev enne lahkumist sisaldas tasapisi algavat pakkimist, basseini ääres lesimist, veidi jalutamist ja poes käimist. Õhtul läks hea aeg sellele, et leida söögikoht. Probleem polnudki niivõrd selles, et söögikohti pole, kui selles, mis kell need nö täistuuridel tööle hakkavad. Nimelt ei ole meile harjumuspärased õhtusöögi ajad brasiillaste toiduaegadega korrelatsioonis. Kui meie oleme harjunud sööma nii 18-19 ajal, siis nemad ei söö kohe kindlasti mingit õhtusööki enne kella 20-21. Siis, kui meie lõpetame, hakkab brasiillane alles kohale jõudma. Nii jääbki mulje, et kuskil ei sööda, tekib küsimus, et miks ei sööda jne. 

Lõpuks leidsime aga ühe vaid paar kuud tegutsenud viisaka toidukoha, kus suur salat, kaks väga korralikku praadi, kaks väga suurt õlut ja tipp läksid kokku veidi alla 30€. Vahva oli ka see seik, et ingliskeelse menüü küsimise peale kutsus kelner kohale välimuse järgi vähe tähtsama mehe, kes rääkis veidike inglise keelt! Nagu selliste toidukordade lõppedes ikka – veeretasime end hotelli ja hakkasime seedima 😊

Päev 15

Lahkumise päev oli kätte jõudnud. Mõned päevad tagasi ütles Google maps, et Hiltonisse, kus asub ka Europcar’i rent, sõidab vähemalt kaks tundi. Hakkasime siis kella üheksa ajal sõitma, et kenasti kella 11ks auto üle anda. Kohale jõudsime 9.45, sest tuli välja, et pühapäeviti on linnaliiklus väga mõistlik. Jõudsime veel rahulikult tankida ning teha kiire põike kohalikku hulgilattu. Tundus, et nädalavahetusel tehaksegi ära päris korralikud ostud. Tõenäoliselt siis seetõttu, et nädala sees ei peaks poes käimisele aega kulutama. Pilk ülisuurtesse kärudele ütles, et väga populaarne on varuda õlut, Coca Colat ja küpsiseid. Muide – pühapäeviti pannakse suurtes linnades osa tänavaid kinni, et linnaelanikud saaksid trenni teha ja vaba aega veeta, kas siis jalgrattaga sõites, kõndides või joostes. Idee on väga vahva, kuid turistile võib see teadmatuse tõttu korralikke ümbersõidu ringe tähendada.

Pakitud

Hiltonis algas ootamine – esmalt auto äraandmise ja juba seejärel lennujaama transfeeri, mis lõpuks saabus 12.20. Küll aga ei saanud kurta, sest Hiltoni diivanid olid mugavad ja Internet hea kiirusega. Telekast jooksis väga asjakohane saade - kuidas suurtes lennujaamades narkomuulasid vahele võetakse (niisiis telekool). Kokku tuli oodata 2,5h. Lennujaama jõudsime kenasti ning ma ei mäleta, et ükski turva- ja passikontrolli läbimine oleks nii kiirelt läinud. Lennu ootamise aeg: 2,5h. Esimene lend Lissaboni 9h, seejärel ooteaeg 2,5h, siis 3,5h lend Berliini, seal ooteaeg 5,5h ning viimane ots Riiga 1,3h ning siis juba koju 2,5h.

Meie lennuk

Tööandja sponsoreeris kohvritega

Tõdesime, et viimase öö oleks pinud võtma sellesse samasse Hiltonisse, kuna auto tagastamine ja transfeer oleks sel juhul mugavamad olnud. Samuti tõdesime seda, et kahe ümberistumisega reis oli seekord kuidagi liiga palju. Meil on olnud kahe ümberistumisega reise ka varem, aga tõenäoliselt mängisid siin kokku lendude ajad, üldse ajavahe, ooteajad ja magamatus. Parim pika lennu aeg on vaieldamatult öö, kuid meie pikk lend sattus suuresti päeva/õhtupooliku ajale. Brasiiliasse on  mugavaim lennata siiski Helsingi kaudu, milleks nüüd on lisaks tallinlastele head võimalused ka tartlastel, sest just nädal pärast meie reisi algust alustas Finnair taas lende Tartu ja Helsingi vahel!!! :) 

Ja nii 24 h veel

Kokkuvõttes pole see lõpuväsimus aga midagi, sest kogu reis tasus end igati ära – maailma kõige pikemad rannad (seejuures liivarannad, mitte mingi soo või kiviklibu!), troopiline kliima, mõnus soojus ka vihmasajus, sajad erinevad toonid rohelist, värvikirevus, hea söök ja jook. Mitte ühtegi turistide hordi ega ka mitte ühtegi vene turisti. Mida veel tahta!

Hea teada: 

• Inglise keelega pole Brasiilias mitte midagi peale hakata. Kasuks tuleb mingi internetiühendust mitte eeldav äpp, nt mina laadisin enda telefoni Por-Eng Dictionary tasuta rakenduse.
• Hinnad on Eestiga samas klassis – nii toit kui ka hotellid. Hotellide kvaliteet ei vasta sellistele standarditele, millega oleme Eestis või ka Euroopas harjunud. Väike hallitus, kriimustatud seinad, mustus siin-seal on tavaline. Siinne **** vastab Eesti **le.
• Kütuse hinnad on aprill 2022 seisuga Eesti hindadest siiski nõksa paremad, jäädes 1-1,5 €/liitri kohta. Kõige enam maksab diiselkütus. 
• Märtsi lõpust algab vihmaperiood ehk et kui puhkama tuled, siis arvesta, et 50% ajast võib sadada. 
• Tundub, et krediitkaart on eelistatum variant kui deebetkaart. Kui koju jõuad, võib tabada kehv üllatus, nt SEB on igalt tehingult 1,5% teenustasu võtnud. 
• Kes arvab sinisilmselt, et „ah küll saab ATM’ist raha välja võtta“, eksib kõvasti. Proovisime raha välja võtta ca 6 või rohkemastki pangast, kuid VISA Mastercard’i tunnistad vaid üks pank –  Banco Santander Brasil. 
• Kuigi Brasiilia on maailma suurim kohvi tootja ja võiks eeldada, et ka kohapealne elu on tõeline kohvisõbra maapealne paradiis, siis tuleb kahjuks pettuda.. poes müüakse vaid filtrikohvi ning hotellides ja lihtsates toitlustusasutustes on samuti filtrikohv.. seda, et keegi võtaks oa ja jahvataks head, värsket ja aromaatset kohvi.. kohtab vaid paremates kohvikutes. 
  
• Brasiilia elanikkond koosneb nö pruunist ja miksitud rahvast (40%), mustanahalistest (5%), nende hinnangul valgetest (54%) ja aasialastest (1%). Diskrimineerimine on riigis tänasel päeva täiesti teema – eriti politsei vägivald mustanahaliste meeste vastu. Varem seda ei tunnistatud, täna küll.
• 300 aastat tagasi toodi Brasiiliasse mustanahalisi orje seitse korda rohkem kui USAsse. Kui USAsse toodi terved pered, siis Brasiiliasse aga ainult mehed. Need leidsid endile kohalikud kaaslased, tekkisid pered ja erinevate rasside segunemine, mille tulemuseks on tänased koorekarva brassiillased. 1930. aastateks hoogustati omakorda Euroopa-suunalist immigratsiooni ja blokeeriti Hiina ning Aafrika immigratsioon. Seda kõike siis selle eesmärgiga, et oleks nii tööjõudu aga ka selleks, et populatsioon "valgeneks".
• Muide - 20. sajandi alguses oli Brasiilias ka arvestatav eestlaste kogukond!