Reisiblogi: Ameerikas 17 päevaga 3500 km

Meie teekond sai alguse 12. veebruari õhtul, kui vanemad viisid meid bussijaama ja sõitsime Tallinnasse. Tallinnas võtsid meid lahkelt vastu Pr. ja Hr. Kram (aitäh teile!!! :)), kelle juures veetsime väga toreda õhtu. Teisipäeva varahommikul läksime siis lennujaama ning teekond läks edasi Stockholmi, sealt Pariisi ning siis juba otse Ameerikasse. Kuna sealsed mastaabid on meie, 45000 ruutkilomeetrise pinnaga riigist pärit inimestele täiesti hoomamatud, oli eesmärgiks ära näha kaks osariiki. Aga sellest siis juba allpool!

https://et.maps-usa.com/kaart-usa-osariigid-ja-linnad

Teisipäev, 13.02.2018

Jõudsime üle tunniajase hilinemisega Los Angeles’i (LA) lennujaama ning esmamulje lennujaamast oli hea. Lihtsa inimese jaoks oli kõik lihtsaks tehtud – iga 5 meetri järel olid rohelised sildid „Foreigners“ ja „ESTA“. Vastavalt kirjadele ja nooltele tuli ainult reipalt edasi astuda ning juba jõudsimegi iseteeninduse vormis isikutuvastuskontrolli, kus aparaadis tuli vastata 5-6 suhteliselt rumalale küsimusele, anda parema käe 4 näpu jäljed, teha sama aparatuuriga endast foto ning skänneerida pass (perega oli lubatud ka ühte aparaati kasutada). Seepeale vupsas aparaadist välja päris vahva paber, kus oli peal nii joonistatud formaadis pilt kui isikuandmed. Lootsime, et need saab nüüd endale jätta ja albumisse panna, aga tühjagi.

Kadalippu mööda edasi liikudes tuli lisaks läbida passikontroll, mille käigus äärmiselt tähtsa olemisega ametnik uuris, mida riiki tegema tuldi, võttis nüüd juba mõlema käe näpujäljed ning pärast pikka otsavaatamist lõi passi uue templi. Sellele järgnes veel tükk maad kõndimist, kuni viimse värava juures võttis teine ametnik need ilusad piltidega paberid ära.. aga liuguksed avanesid ning olime reaalselt Ameerikas!

Olime esiti veidi mures, kuidas leida National Car Rental’i transfeer, kas see viib meid ikka õigesse kohta, kas üldse sõidab.. (sest kell oli tiksumas juba uude päeva), kuid tegelikult oli kõik äärmiselt lihtne. Lennujaama ees olid suured sildid, mis viitasid public transport’i, hotel shuttle’ite ning erinevate autorendifirmade transfeeride peatuspunktidele. National Car Rental  oli kenasti ühe esimese peatuspostile märgitud ning oodata ei tulnud 5 minutitki, kui buss oli ees (buss käib iga 15 minuti järel). Kohale jõudes suundusime kohe eskalaatoriga teisele korrusele, kus oli Emerald Club’i tsoon (Emerald Club’i liikmelisus võimaldab laiemat valikut, kuid eelnevalt on vaja asuda liikmeks). Vastavad juhised olid kõik ka nende kodulehel kirjas. 

Autode valik oli lai ning kõndisime mitmeid kordi ühe ja teise vahel, kuni valisime välja 2018. a. Jeep Cherokee, sest selle isendiga olid me kogemused kõige väiksemad. Võtmed olid autos ja autoga tuli lihtsalt putka juurde sõita ning dokumendid esitada ja krediitkaarti välgutada. Kuna liikmekaardi tegemisel „oli juba kõikide tingimustega nõus oldud“ ja isiklikud andmed antud, siis ei olnud mingeid pikki lepinguid ega muud taolist. Asusime motelli poole teele. 

Öömaja oli valitud asukoha, hinna ja piltide järgi ning see esimene USA motelli (Redondo Inn & Suites) kogemus oli huvitav.. või siis pigem mitteharjumuspärane. Hiljem mõistsime muidugi, et motellid ongi sellised – suhteliselt vanad ja räsitud, iidse mahagoni toonis puitmööbliga, suurte vooditega, kulunud vannitoaga, see-eest aga sageli väga toreda suure lameekraanteleriga. Check in läks ruttu, allkirja sai anda mingisse väga kummalisse eelmise sajandi aparaati. Automaadist ostetud vesi maksis 99 senti. 

Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Ärkasime varakult, kuna unerütm oli omajagu segamini. Motelli hinnas oli ka hommikusöök ning rõõmsate eurooplastena olid meie lootused sellised .. Euroopa tasemele vastavad. Check in’i lauda pöördudes avanes aga ootustele sootuks vastupidine kõnekas pilt: üks 1,5 m pikk laud, millel oli soojendusalusel kohvikann, kolme erinevat tüüpi magusad saiad ja muffinid ning pakendikujul kõiksugune kraam, mida on võimalik kohvi sisse segada. Võtsime oma puhkuse esimese hommikusöögi tuppa kaasa (sest retseptsioonis ei olnud laudu ega toole) ning avasime toas pidulikult puhkuse saiamaratoni. Seejärel pakkisime kiirelt asjad, lõime maps.me-sse Las Vegas’e sisse ning asusime 526 km teekonnale. Tee oli lausk ja kõrb laiutas nii mõlemal käel kui ees ja taga. Ei midagi huvitavat ega märkimisväärset. 

Las Vegas’esse (LV) jõudes tegime esimese asjana check in’i ära (1946. a. rajatud Flamingo Hotel & Casino on üks vanimaid sealkandis, aga vaieldamatult väga hea asukohaga!). Kuna hotell oli tohutu ja rahvast samavõrra, siis oli check-in ala ees suisa rihmadega eraldatud koridor nagu lennujaamas. Sabas pidi seisma 20 minutit, sest kõikide nende uksekaartide vormistamiseks ja erinevate paberite välja printimiseks kulus paratamatult aega. Samas oli võimalik check in teha ka automaadis, kuid kuna me ei olnud oma meile vahepeal lugenud, siis polnud ka olulist infot ühe hotelli poolt saadetud koodi kohta. Auto parkimine ei olnud muidugi mõista tasuta ning üks ööpäev maksis 10 USD. Nagu öeldud, oli hotell suur ja võimas, kasiinos käis elu reaalselt 24/7 ja ei olnud absoluutselt vahet, kas on hommik, õhtu või lõuna – mäng käiski kogu aeg! 

Järgmine kohustuslik käik oli „Pandikunnide“ poodi (kes teab, see teab :)). Sissepääs oli tasuta ja ka pilte sai täiesti muidu teha. Meie üllatuseks oli pood ise aga päris väike ning hoone suhteliselt räsitud välimusega, see-eest uudistajaid oli palju! Tegin Priidust kohustuslikud pildid, vaatasime letid üle ning saime linnukese kirja. 

Edasi seadsime sammud toidupoodi. Hinnad olid nii ja naa – kõige odavam Andre-nimeline vahuvein maksis kampaaniaga 2tk/8 € (10 USD) ja Budweiser’i kolmpakk 4,8 € (5,99 USD). Muidugi tuleb arvestada sellega, et õlle mõõt on sealt USA pint. Õhtul tegime linna peal ka väikese tiiru, kuid nö „pärast Aktuaalset Kaamerat“ olime mõlemad nii läbi, et jäime hoobilt magama. 

Neljapäev, 15.02.2018

Hommikul läks uni varakult ära, kuid olime juba rõõmsamas meeleolus. Lisaks olid meil jälle suured lootused hommikusöögile, kuna korralikus hotellis pakutakse ju korralikku hommikusööki ka..? Tegelikult see siiski päris nii polnud. Hotelli poolt anti voucher’id väärtuses 18 USD/päev ning need kehtisid ühes kohvikus. Kokkuvõttes maksime juurde 3 USD ning saime selle eest 2 tavalist musta kohvi ja 2 jogurtit. Kõva sõna või mis? Kuna kõik oli take away stiilis, siis suundusime oma tuppa, kus oli väheke võikumaterjali ja puuvilja ka :)

Juba kella 09:00 ajal startisime Hoover’i tammi poole, mis asub LV-st 20 km. Enne seda tegime esimese tanklapeatuse, omamata õrna aimu, mitu liitrit on gallon, mida tähendab 2,96 USD/gallon ja palju auto paak neid galloneid üldse mahutab. Üldiselt on tanklates süsteem selline, et enne maksa, siis tangi ja seejärel mine poodi ning võta vahetusraha tagasi. Eestiski oli kunagi selline süsteem üsna levinud, kuid kliendivaenulikud ajad on vähemalt meil õnneks unustuste hõlma vajunud. Aga maksime siis ära, pistsime püstoli paaki ja jäime ootama. Ei midagi.. jalutasin nukra näoga tanklasse ja kurtsin, et ei tööta see aparaat. Lahke mustanahaline neiu tuli välja, tõstis tankuri küljes oleva kangi üles ning ennäe imet – aparaat hakkas kohe tööle! Inimene õpib kogu elu. Tegime pärast  kiired kalkulatsioonid ja kontrollisime hiljem ka veebipõhise kalkulaatoritega üle, ega omaalgatuslikud matemaatilised tehted meid siiski alt pole vedanud (ei olnud). Kütuse liiter maksis 65 eurosenti liiter. 

1930. a.-tel rajatud ja Mead’i järve kinni hoidev Hoover’i tamm oli võimas ja sealkandis asuvad mäed uhked. Priidu ootused tammi mastaapidele olid aga veelgi suuremad olnud. Eks seda kogesime edasise reisi ajal veel mitmeid kordi, et ootused ja ettekujutused on suuremad kui elu. Positiivne oli see, et tammi juures käik oli täiesti tasuta (ekskursioonid on ikka tasulised, kuid neid me ei võtnud, kuna pole nii suured masinvärgi huvilised). Kes autoga ei reisi, saab LV-st ka bussiga tammi juurde. 

Tagasi linna jõudes jalutasime Starbuck’si  ja asusime järgmist öömaja otsima. Interneti asjad korda aetud, oligi juba aeg linna peale minna. Tegime mitmetunnise jalutuskäigu, mille käigus said nähtud põhilised vaatamisväärsused – Mirage’i kasiino esine vulkaan, Veneetsia kanalid, Bellagio hotelli purskkaevud, Eiffeli torn, kaubanduskeskused jne. Oh seda kirevust, tulesid, ülekaalu, luksusbrände, sära, raha, alkoholi, paabulinnusulgedega ehitud naisi, veidrikke, kodutuid… Sürreaalne, nagu paralleelmaailm, kus puudub ajaarvamine ja ratsionaalsus. Aga kindlasti tasub minna ja oma silmaga üle vaadata. Ainukese soovitusena tooks välja selle, et targem on minna nädala sees, kuna nädalavahetusel on majutuse hinnad kahe- või isegi kolmekordsed. Muide – me ei mänginud mitte ühtegi kaardi- ega täringumängu ning ei tõmmanud isegi mitte automaadikangi :D

Reede, 16.02.2018

Hommik algas taas päikeseliselt ning reedesed plaanid olid suured – läbida ca 600 km. Hommikusöögi eest otsustasime seekord rohkem maksta (11 USD lisaks) ning sedapuhku proovis Priit ära ehtameerikaliku kombinatsiooni, milleks oli soojendatud kahe paksu ja magusamapoolse vahvli vahele pandud hunnik sinki ja praemuna. Maitsekooslus oli olnud huvitav.. :) Minu tarbitud kalorid ei jäänud vist sugugi alla, sest võtsin toorjuustu-šokolaadi tassikoogi. Magusalaks oli selline, et võttis sõrmed surisema! Kohvi ja üldse jookide suurusega on Ameerikas  see lugu, et „M“ suurus on keskmisele eestlasele täiesti piisav ja jääb ülegi, sest Eestis võrdub see Circle-K „XXL“ kohviga. 

Pärast tõhusat hommikusööki pakendasime end kokku ja võtsime suuna Nevada kõrbe sisemusse. Kogu Surmakõrb (Death Valley) oli võimas ja raskestihoomatav, mäed olid tohutud ja varieeruvates värvitoonides. Olime arvanud, et kogu kõrbeala on pigem lauge, kuid tegelikult oli mägist maad enamik ning lauget osa minimaalselt. Käisime ära ka Badwater Basin’is (soolajärv), mis on Ameerika madalaim punkt (86 m allapoole merepiiri). Tegelikult ei väärinud see neid kilomeetreid ja aega, sest väiksemaid, kuid samalaadseid soolajärvi oli mujalgi kõrbes.

Lõunapausi tegime ühe kaljumäe tipus ning võib vist kinnitada, et see on üks ilusamaid vaateid, mis meile kehakinnitust võttes osaks on saanud. Kõrb ja mäed ulatusid nii kaugele, kui ulatus silmapiir. Pärast lõunatamist edasi sõites täheldasime mitmel pool binoklitega inimesi, kes pingsalt taevast uurisid. Peatselt sai selgeks ka põhjus – hävitajad tegid kaljude vahel õppelende. See oli nagu Tom Cruise’i filmis.. 

Selle päeva lõppsihiks oli Bakersfield, mis osutus Ameerika mõistes suhteliselt väikeseks tööstuslinnaks. Ümber linna laiusid tohutud naftakaevandamise väljad ning samuti nägime esimest korda silmapiirini ulatuvaid apelsini-, õuna- ja viinamarjakasvatusi. 

Nagu ikka, läksime kohale jõudes esimese asjana oma lemmikkohta Starbucks’i, et jälle öömaja leida. Valik langes Quality Inn Suites motelli kasuks, mis õnneks osutus suhteliselt mõistlikuks. Selles motellis oli ka kogu reisi kõige võimsam hommikusöök – asus eraldi ruumis, kus olid lauad ja toolid(!), kohvi sai kapselkohvimasinast, võimalik oli valida kolme erineva saia vahel ning lisaks soojendada mikrolaineahjus ka külmutatud burgerit ja mingit burrito-laadset asja, võtta juurde pakimoosi ja  -võid. 

Etteruttavalt võib öelda, et ega need just väga head ei olnud.. Aga õnneks oli saada ka krõbinaid ja piima, mis oli kusjuures 1%-line (huvitav, miks nad just piima rasvaprotsendi pealt kokku hoiavad, kui kokkuhoiukohti oleks laialdaselt ka mujal?). Söögitoa uksel oli silt, mis deklareeris ruumist toidu väljaviimise eest trahviks 50 USD ning rahva- ja toiduvoogusid jälgis kullipilguga vanem hindu naine. Huvitav fakt ongi tegelikult see, et 10-st majutusasutusest, kus me ööbimise, olid üheksa koha administraatorid/hotellipersonal hindud.

Laupäev, 17.02.2018

Selle päeva sihiks oli hiidsekvoiade mets (Giant Sequoias Forest) ja neist suurim – General Sherman Tree, mille kõrgus on pea 84 meetrit ja diameeter 5,3 meetrit. Need on nii suured puud, et nende sees saab isegi tõrva kogumiseks lõket teha, kuid samas nii tihked, et sellest väikesest lõkkest põlema ei lähe. Sekvoiad ise asuvad Sequoia & Kings Canyon’i rahvuspargis, kuid viimast me vaatama ei jõudnud, kuna sõit oleks liiga pikaks läinud. Rahvusparki pääseb enamasti aastaringselt, kuid mitmed rajad on talvel siiski suletud, sest mägedes on ka 18 soojakraadi puhul kohati veel lumetorte näha. Autopass rahvusparki maksab 30 USD ning sisaldab lisaks pargi hooajalist ajalehte ning kaarti. Ajalehest jäi mulle põhiselt meelde see, et karud teevad palju kurja ja kogu toit peab olema igati pidi konteineritesse pakendatud ja ära peidetud.

Sekvoiad nähtud, asusime tagasiteele. Vahepeal tegime veel pikniku järve ääres, Priit toitis banaaniga kohalikku oravat (hiljem tuli välja, et loomade toitmine pole lubatud ja selle eest karistatakse) ja tundsime niisama päikesest mõnu. Seejärel jätkus teekond Fresno suunas, kuhu oli broneeritud järgmine öömaja (olime San Francisco poole teel, kuid sinna välja jõudmine oleks päeva öösse venitanud). Njaa.. mida selle Fresno kohta siis öelda. See on vist kõige koledam koht, kus me üldse kunagi oleme olnud. See on midagi veel hullemat kui Ahtme, Sompa jms kohad kokku.
Motelli nimi oli Ambassador Inn! Miks?? Mida selle kohta öelda? Õõvastav? See oli üks meie kõige kohutavamaid majutuskogemusi üldse (peale ühe Malaisia hotelli). Vana, must, kasimata, rõveda vaipkattega, kollaseks kulunud kraanikausiga. Lisaks oli vannitoas päris prussakas(!) ja toas hingemattev kopituse lehk. Ning see seltskond, kes maja ümber ringi luusis. Ei suutnud ära otsustada, kas toast välja minnes on turvalisem oma dokumendid ja rahakotid tuppa jätta (samas võib keegi sisse murda ja need ära varastada) või endaga kaasa võtta (kuid teekonnal autosse ja autost tuppa võib keegi ikkagi nuga anda ja need asjad ära varastada..).

Aga kuskile mujale polnud ka minna, sest mööda linna ringi sõites paistsid teised kohad täpselt samasugused. Motelli taga tühermaal elasid näiteks ka kodutud ja paar kvartalit edasi jõlkusid tänavanurgal kaks prostituuti. Valgeid inimesi lugesime poes käies ja linnatänavail sõites üles ühe käe näppudel. Ma ei olnud sugugi kindel, kas auto on hommikul ühes tükis, kas ta on üldse alles ja ega meid keegi öösel une pealt röövima ei tule. Ühesõnaga panime hommikul kell 07:00 hästi kiiresti asjad kokku ning sõitsime kummide vilinal (õnneks ühes tükis autoga) minema. 

Pühapäev, 18.02.2018

Ees oli ootamas 350 km, mis möödusid aga kiiresti, sest terve tee vältel oli kiiruspiiranguks 65 mph (ca 105 km/h). Kiirustega on maanteedel üldse nii, et üldiselt leidub kiiruspiiranguid 55 mph (89 km/h), 65 mph ja harvem 70 mph (113 km/h). San Francisco’sse (SF) läksime läbi Oklahoma ning ületasime kahe linna vahelise silla, mille tasu oli 5 USD. Kohale jõudes oli esimeseks peatuspaigaks muidugi The Golden Gate Bridge (Kuldvärava sild). 

Nagu teada, siis pole sild kuldne, vaid punane. Kes liigub silda lähemalt uurima autoga, siis on soovituslik parkida mitte silla juures olevasse tasulisse parklasse, vaid veidi maad kõndida ning auto lähedal asuva männimetsa alla. Sild sai valmis 1937. a. ning selle ehitamiseks peeti mitmeid tülisid ning kulutati suur hulk raha ja aastaid. Kuna tänapäeva sillad on märksa võimsamad ja keerukamad, siis selles just kui midagi fenomenaalset polnud. Kohustuslike piltide järel suundusime The Golden Gate Park’i. Park oli ilus, suur ja aus ning tegelikult läks meil hästi, sest pühapäevane päev on just see päev, kui sõbrad ja pered tulevad kodust välja, minnakse parki piknikule, sõidetakse rattaga või tehakse muul moel trenni. Võrreldes eelpool nähtuga võiks arvata, et selles linnas oli nagu üleriigiline spordipäev – nii palju oli jooksjad, rattureid, jalutajaid. Ka kiirtoidukohti oli vähemalt kesklinnas vähem. 

Jalutuskäik pargis oli olnud pikk ning kuna me ei tahtnud sama teed tagasi minna, siis asusime tagasi auto juurde liikuma kõnniteel. Selgus, et alustasime 38. tänavalt ning auto oli pargitud 1. tänava algusesse. Ühesõnaga päris pikk ring. SF arhitektuur on vahva, need ridaelamu tüüpi kõrged ja kitsad majad on armsad ja romantilised. Siiski on majad üsna kitsad ning eeldatavalt on ka toad pisikesed. Majade all on garaaž+sissekäik ning kuigi autosid hoitakse palju garaažides, on neid hulgaliselt ka tänavate ääres. Tänavatel olid sildid, mis andsid infot, mis nädalapäeval ja kellaajal peavad konkreetse kvartali majaesised autodest tühjad olema, et linn saaks tänavaid puhastada. Tundus, et need keelud ka töötasid..

Käisime ka lõunatamas, kuid väljas söömine on üldiselt siiski kallis – 1 väike burrito, 1 taco, 1 õlu ja 1 siider maksid kokku 20 USD. Õnneks ei pidanud vähemalt jootraha jätma! Mina aga kahjuks oma kõhtu täis ei saanudki.

Linnas vuravad iga päev ringi cable car’id (trammid) ning trammirada kasutatakse juba 1873. a.-st. Parimaks sõidukohaks peetakse trammist väljas asuvat jalaastet, et saaks sõita trammi seinast kinni hoides, juuksed tuules lehvimas. Ameerikat ja üldist ohutuse teemat arvestades raske uskuda, et midagi sellist on üldse lubatud.

Tänavatel liikumine on igal pool see-eest väga ohutu, kuna autojuhid on jalakäijate suhtes äärmiselt viisakad. SF-s kõndimisega on siiski lugu nii, et selleks peab võhma olema – tänavakalded on vahepeal silma järgi 40-kraadised. Minu jaoks oli tõusu peal üles rühkides mugavam päkkadel tippida. Kuid igatahes oli see mõnus trenn – kohe hea tunne tekkis :)

Muidugi jõudsime ka teise must see koha juurde – Fisherman’s Wharf, kus on reas lugematul arvul baare, pubisid, restorane, erinevaid lette ja poode. Põhiline koht, kust ostetakse värskelt ookeanist püütud ning kohapeal küpsetatud mereande, ei äratanud meis kahjuks suurt usaldust (Aasia riikides aga küll). Enamik proviandist oli läbi lastud fritüürist, silmaga hinnates ei vastanud hinnad toidu kvaliteedile. Näiteks maksis kahe saiakannika vahele susatud õlist läbi käinud hiidkrevett 10 USD.. 

Samas lähedal asus ka igati väljapeetud Ghirardelli Square, kust asuvast restoranist võis soovi korral nii steiki kui mereande leida, hinnad algasid 30 USD-ist. Hoopis populaarsem oli Ghirardelli jäätisekohvik, kus järjekord lookles uksest nii pikalt välja, et tegi silmad ette ka nõukaaegsetele viinerijärjekordadele. Ja mida head sealt saadi? Piilusime aknast ning söödi jäätist ja kuuma šokolaadi. Pidi ikka hea kraam olema!

Meie motell Marina Inn asus Lombardi ja Octavia tänava nurgal ning jäime asukohaga väga rahule – ookeani äärde oli vaid väike jalutuskäik. Tuba ise oli mõnusas SF-le iseloomulikus retrostiilis väljasopistatud välisseina ja akendega, vanakooli lillelise tapeedi ja kriuksuvate puidust põrandatega.

Esmapäev, 19.02.2018

Continental hommikusöök söödud (esimest ja viimast korda pakuti hommikusöögiks jogurtit ja keedumuna), vaatasime väheke telekat ning nii kella 10:00 asusime kesklinna poole teele. Plaanis oli külastada linna põhilist kaubandustänavat Market Street, Union Square’i ja üles leida „Painted ladies“ Alamo Square’i ligidal. Samuti tahtsime üle vaadata Ferry Building’i, mis koosneb butiikidest, tervisliku toidu restoranidest ja on üldse selline moodne ja kaasaegne vabaajakoht. Seda kõike me ka saime. Kuidas nähtu kokku võtta? Kesklinna kaubanduspiirkond oli kohati õõvastav – mustus, prügi, ratastoolis (ja mitte) kodutud, agressiivselt käituvad neegrid, hais, süstivad narkomaanid (nägime oma silmaga, kuidas tegevus käis). Selle kõrval brändibutiigid, mille ees seisid turvamehed ning poodides sees igavlesid müüjad. Vaesus seisis kõrvuti rikkusega ning kinnitust sai tõsiasi, et Ameerika ühiskonnas on igaüks oma õnne sepp ning kes jääb hammasrataste vahele, see sinna jääbki, kuni loodus ühel hetkel oma valiku teeb.

„Painted ladies“ on mäe otsas asuv majaderida, kus hooned on täpselt sama projektiga, erinedes teineteisest vaid värvi poolest. Tegelikult ei midagi erilist, võrreldes eramajade piirkonna teiste hoonetega. Parkimine oli vaevaline ning kuna me ei viitsinud palju vaeva näha, siis jätsime auto avalikku parklasse. Päev maksis 12 USD, andsime võtmed kodanikule, saime lipiku vastu. Pärast aetakse auto jälle sõidupäri ning selle saab lipiku vastu välja lunastada. Lihtne. 

Plaanisime veel õhtupoolikul ka rannapiirkonda minna, kuid kuna olime põhimõtteliselt 10:00-16:00 kõndimisega tegelenud, siis oli toss väljas ning voodis lesimine kaalus rannamelu üle. Kuna söök ja jook oli olemas, siis nii see õhtu tasapisi lamades ja süües möödus. Viimaseks une-eelseks filmiks sai Leslie Nielseni „Aircraft“ (päriselt ka).

Teisipäev, 20.02.2018

Hommik oli tavapäraselt päikeseline, tervitades meid 10 plusskraadiga. Asusime 09:30 teekonnale ning lõpuks oli kätte jõudnud siis kaua-oodatud „Highway 1“. Linnast välja olid ummikud, kuid õnneks ei läinud siiski kaua aega, kui saime näha esimesi maalilisi vaateid Vaiksele ookeanile. Oli võimas küll. Kui üks ilusamaid promenaade, mida oleme näinud, oli Küprosel, siis Highway 1 on kahtlemata kõige ilusamate vaadetega tee, mida mööda me kunagi sõitnud oleme.

Sõitsime paar tundi ning tegime vahepeatuse ühes rannakülas, kus otsustasime Mehhiko restorani sööma minna. Mehhiko mõjud olid muide igal pool väga tuntavad – enamik teenindussektori töötajatest on mehhiklased, ehitusel on mehhiklased, toidukohtadest pooled on Mehhiko stiilis. Erilist maitseelamust kahjuks ei saanud ning 4 pisikest ülifritüüritud taco’t, jäätis, limonaad ja kohv maksid 26 USD + jootraha. Noh.. pole väga palju, kuid arvestades laual olevat vakstut, seda et tellimus koosnes ühest eelroast, desserdist ning kahest joogist, polnud summa siiski adekvaatne. 

Õnneks toodi krõbistamiseks kausitäis tortillakrõpse (need ei maksa vist eriti midagi). Samas kõrval asus avatud turg, kus müüdi igasugust kohalikku toidukraami. Ostsime veriapelsine ning minu lemmikuid kuivatatud herneid, mille tõsiusklik fänn olen juba Malaisia reisist. Siis läks aga sõit juba edasi ning selle teekonna esimene peatuspaik pidi olema pisike kalurilinn Monterey, mille tegi kuulsaks 1912. a. rajatud kalakonservitehas. Hetkel on linna põhiliseks atraktsiooniks üks peatänav rannas, mis on koduks paljudele kohvikutele, baaridele, restoranidele, poekestele ja ühele Ameerika suurimale  akvaariumile. Kui õhtupoolikul mööda promenaadi jalutasime, nägime ära ka kohaliku hülge turja. 

Vahepeal olid kuidagi kokku kuivanud varasemalt suured toiduvarud ning kuna väljas söömise plaani polnud, suundusime kohalikku kaubanduskeskusesse „Del Monte Shopping Centre“. Avastasime, et hinna ja kvaliteedi mõttes on üsna mõistlik osta valmistoitu, mis oli tegelikult ka päris tervislik (aurutatud ja küpsetatud taimsed produktid, kala, salatid). Laadisime karbid täis ning kokku maksis õhtusöök, millest jätkuks tegelikult ka järgmiseks päevaks, 20 USD. Mida öelda toidu maitse kohta? Kõik maitses hästi ja oli tervisesõbralik, kuid maitseid on vähe ning soolaga ei priiska ameeriklased üldse. Motell oli üks meie reisi kenamaid kohti, nimeks Americas Best Value Motel. Anti hommikusööki, tuba oli puhas ja värske, pidajateks olid nagu ikka hindud. 

Kolmapäev, 21.02.2018

Hommikul oli plaanis nii mõndagi korda saata ja näha. Paraku ei realiseeru alati kõik, mida planeerid. Alustasime sellega, et sõitsime läbi Carmel-By-The-Sea-nimelise linnakese, mis oli pisike, kuid see-eest väga armas ja muinasjutuline. Ka rand oli ilus, aga seni ei olnudki me veel koledat randa näinud! Ka kogu Big Sur’i piirkond oli maaliline ja see tohutu ookeani avarus.. lainete müha, tuul, päike. Põhiline plaan oli aga San Simeon’i linnas peatus teha ning siis sisemaale mägedesse sõita, et külastada Hearst Castle’t (oli 20. saj alguses üks William R. Hearst’i nimeline ajakirjandusmagnaat, kellele meeldisid lossid. Niisiis lasi ta endale ka ühe ehitada). 

Paraku oli Highway 1 alates Gorda’st kuni San Simeon’ini endiselt remondis (juba 2017. a.-st). Valmis pidi saama 2018. a. lõpuks, aga see meid kahjuks sel hetkel ei aidanud. Selleks, et mitte tuldud teed Monterey’sse tagasi sõita, otsustasime üle mägede suure kiirtee peale saada, et siis seda mööda rannikule tagasi saada ning kinnine teelõik seega vahele jätta. Need mäed olid aga äraütlemata tüütud, raisates põhimõtteliselt kaks tundi ära. Piirkond ise oli kummaline – täiesti elutu ja aher. Vaid Ameerika sõjaväebaasid laiutasid mõlemat kätt.

Cambria’sse me küll jõudsime, lootes näha reisijuhis lubatud tohutuid hülgekolooniaid, aga keda polnud, olid hülged. Lossi juurde ei sõitnudki, sest olime väsinud ja veidi tujust ära ka.. Ööbimise olime broneerinud eelmisel päeval väikesesse kalurilinna Morro Bay, mis nägi välja, nagu rannikulinnad ikka – pisike ja armas, aga sel ajal siiski üsna välja surnud olekus. Rannavetes asuv Morro Rock (suur munajas kalju) oli pimedas ja päikeseloojangul vahva.

Neljapäev, 22.02.2018

Neljapäevaks meie plaanid enam nii suured polnud :) Kui reisi planeerides olime sihiks seadnud, et järgmiseks sihtpunktiks saab seebiseriaali paradiis hispaania-stiilis Santa Barbara, siis reaalselt tegime seal vaid peatuse, jalutasime rannaalal ja siis sõitsime edasi Camarillo’sse. Põhjuseks olid täiesti ebamõistlikud hotellihinnad ning tegelikult ei läinud ka meie varasem ettekujutus tegelikkusega kokku. Linn on Tartu-suurune ehk päris väike ja tööstust oli arvatust palju enam. Promenaad oli pikk ja palmidega, aga  atraktsioone oli vähe, ja ega seal suurt midagi teha polnudki. 

Omaette vaatamisväärsus oli Stearns Wharf, millel käis vilgas elu (suur ja pikk kai, kuhu sai ka autoga sõita) – väikesed poed vaheldumisi pikitud restoranide ja jäätisekohvikutega ning muidugi vaade rannale. Tõeline turistilõks – kuid nägi ikka hea välja ka. Võib-olla on meie leigete muljete põhjuseks ka see, et hetkel pole hooaega ning linn oli seetõttu vaikne ja väljasurnud (näiteks Morro Bay’s oli ühe poekese uksel silt, et avatakse siis, kui hakkab hooaeg ning hooaeg hakkab mai lõpus!).

Camarillo on seevastu aga tõeline ostuparadiis! Jõudsime kella kolme paiku kohale ning otse motelli kõrval asus siis gigantne, mastaapne, üüratu, lõputu Camarillo Premium Outlets, sellele järgnes veel üks samalaadne keskus ning üle tee minnes ka veel kolmas. Ma ei kujuta tegelikult isegi ette, kui suur see territoorium kokku võiks olla. 20, 15, 20 Lõunakeskust? Mida öelda hindade kohta? Sõltub kindlasti brändidest, kuid allahindlustega olid kaubad kindlasti odavamad. Kui ei olnud ka odavam, siis oli vähemalt tohutu sortiment! Näiteks oli Sketchers’i meeste jalatsite osa umbes sama suur nagu pool Sportlandi. 

Õhtust sõime Applebee’s, mida oli soovitatud mitmetes blogides, ning me ei pidanud pettuma. Toit oli hea ning mõistliku hinnaga.

Reede, 23.02.2018

Motell ise oli jällegi üsna kohutav. Kraanist tulev vesi haises nagu meie maja ees asuv kanalisatsiooniauk ilmamuutuse ajal ning kogu tuba oli räsitud ilmega. Niisiis vaatasime, et ruttu minema saaks! Päeva sihtpunktideks olid Malibu Beach, Santa Monica ja Redondo Beach, kuhu olime hotelli broneerinud kaheks ööks.

Malibu Beach oli vähemalt minu ettekujutuses midagi ülivõimast, ameerikalikult fäänsit, luksuslikku, samanimelised kokteilid igal nurgal. Tegelikult oli tegemist üsna tavalise rannaga, mis oli lihtsalt kümneid kilomeetreid pikk. Vahel oli liiv, vahel majad, mille rõdud ulatusid ookeani kohale. Autoga majade vahele sõitma ei pääsenud, sest meie ja majade vahel oli valvuriputka ja tõkkepuu… Ei tea, mida need inimesed kardavad. Piki rannajoont kulgeb kergliiklusrada, kus joosti, sõideti rattaga, rulluisutati. Väga tore :)

Santa Monica põhiline vaatamisväärsus Long Wharf ja sellel asuv lõbustuspark olid väiksemad, kui olime ette kujutanud. Ilus oli aga ikka ning rannahuvilistele ja päikesekummardajatele nagu rusikas silmaauku (muidugi siis, kui on hooaeg :)).

Kõrval asuvas parklas maksis parkimine 7 USD/päev ning tasuda sai nii sularahas kui kaardiga. Kui kogu rannapiirkonna muljed kokku võtta, siis üldiselt oli sealne elu talve-lainel – David Hasselhoff’i ja Pamela Anderson’i rannavalvetornid olid lukus, mitmetes kohtades toimusid renoveerimis- ja ehitustööd. Kui olnud suvi ja soojus, oleks kindlasti kauemaks jäänud. Lähedal tänaval jalutasid ka kamraadid Kim ja Donald.

Torrance’sse/Redondo Beach’i otsustasime jääda seetõttu, et nädalavahetusel on suurlinnade majutuse hinnad tavapärasest märksa kõrgemad. Kuna päris palju päevast oli autos istutud, üritasime õhtul jalutama minna, aga neil ei ole ju normaalseid kõnniteid (sest keegi ei käi jala)! Selleks, et jala käia, sõidetakse parki, kuid niisama ei jõlgu keegi majade vahel ringi. Ühel tänaval nägime ka sellist silti. Meil läks vist hästi, sest kohalik politsei meiega kontakti ei astunud.

Õhtusöögi hankisime Aasia supermarketist. Sushi oli päris hea, Priidu „vobla“ tuli aga kahjuks ära visata, kuna see oli magus.. Sõime ja jõime ning veeretasime seitse tundi õhtut öösse „Modern Family“ seltsis. Hotell (Days Inn) oli mõistlik ja pakkus ka hommikusööki. Mida – seda pole vist põhjust kommenteerida :). Kes on budget-reisija, nagu me seekord olime, võib seda kohta täiesti kaaluda (1 öö 100 USD ja see oli hästi saadud!). Järgmine päev oli planeeritud samas kandis veeta  ning tegelikult oli juba ka Eesti Vabariik 100, mille terviseks me terve õhtu vahuveini jõime (Eesti aja järgi hakkasime kodumaa juubelit tähistama kell 04:00).

Laupäev, 24.02.2018

Öö möödus rahulikult ja hommik tervitas meid taas rõõmsalt päikesega. Hommikusöögiks oli traditsiooniliselt sai erinevates variatsioonides, samuti pakimoos, -või ning hommikuhelbed piimaga. Samas sai võtta ka õuna ja apelsini. Õunad olid üsna kõvad ja maitsetud, niisiis võib täie kindlusega väita, et meie enda valged klaarid, sügisjoonikud ja renetid on palju paremad. Pärast mõningast vedelemist panime autole hääled sisse ja sõitsime randa. Jalutasime promenaadi pidi ning nautisime vaadet ja päikest. Sain ära teha oma baywatch’i pildi.

Inimesed sportisid, palju mängiti võrkpalli – nii vanad kui noored, mis oli väga vahva vaatepilt. Rannas olid ka pulmad, mille puhuks oli kohale toodud plastiktoolid, plätud (et ei peaks kingadega liiva sisse minema) ja lintidega ehitud pulmakaar (see asi, mille all pruutpaar seisab ja tõotusi annab). Veidi nigel nägi see kõik välja, ise vist ei tahaks sellist pulma.

Kuna rannas oli ka suur ja ilus kai (Redondo Pier), kus tegutses palju söögikohti, otsustasime seal lõunatada. Pidasime 49 USD praadi liiga kalliks ja otsustasime jooksvalt mitte-nii-tervisliku valiku teha. Ühesõnaga Priit võttis hotdog’i ja friikad ning mina grillitud kana ja krevetivarda (kus oli umbes-täpselt 5 krevetti) friikartulitega. Koos kahe pisikese koolaga maksis kõik kokku 23 USD. Kõhu sai küll täis!

Kui nüüd aus olla, siis ei olnudki sealkandis suurt rohkemat teha. Vaadata sai kas liivaranda või eramaju, kuid kaua neid ikka vaatad! Pärastlõuna möödus Priidul lesides ning minul hotellist kaks maja edasi asuvas Ross’i poes (vähemalt poolteist tundi), aga eks ma „võtsin rahulikult“ ka :).

Päeval oli ka üks naljakas seik Redondo Wharf’il. Nimelt imetlesime ookeanivaadet, kui meie poole pöördus seltskond sakslasi palvega neist pilti teha. Viisakalt olin nõus ja tegin pildi ära. Küsisin siis ka, et kas nad on Saksamaalt. Veidi hämmingus vastati, et on küll, mispeale ma kostsin, et sain keelest aru jah ning sestap Saksamaad pakkusingi, lisades et meie oleme Eestist. Oh seda rõõmu, mis siis sakslasi valdas „Ohh, Europeans!!!“.

Pühapäev, 25.02.2018

Täpselt nädal aega tagasi olime SF-s ja jalutasime pargis – aeg läheb nii kiiresti! Nüüd siis LA. Venitasime hotellis maksimaalselt kaua, sõime oma saiaportsu ära ning seadsime suuna LA downtown’i poole. Enne minekut jooksin veel ühe korra läbi Ross’i poest ning sain jutule kohaliku mustanahalise müüjaga, kes uuris, kust ma tulen. Vastusele, et Eestist, ei järgnenudki aga mõistmatut/küsivat pilku „whaat, where??“, vaid kommentaar, et ta teab küll Eestist, eestlased on tõeline telefoni- ja tehnikarahvas – me teeme kõik asjatoimetused telefoniga ära. Väga äge, et meist selline kuvand on tekkinud!

Kesklinnas maksime 5 USD, parkisime auto ära ning asusime jalutuskäigule. Avanenud pilt meenutas juba veidi seda, mida olime vaimusilmas ette kujutanud – suured ja kõrged päikese käes kiiskavad kõrghooned, kõrghoonete vahelised varjulised ja hämarad tänavad.

Jalutuskäigu vältel nägime ka mitmeid vaatamisväärsusi nagu Walt Disney kontserdimaja, mille projekteeris Frank Gehry, kes on ka Hispaanias Bilbao linnas asuva Guggenheim Museum Bilbao arhitekt ning hooned on tõesti täpselt sama käekirjaga, Grand Central Market ning Los Angeles City Hall. Boonuseks nägime ka ära, kuidas tehti ühe reklaami võtteid. Korra sõitsime läbi  Little Tokyo linnaosast, kuid seal ei hakanud suurt midagi erilist silma.

Hollywood’i (HW) jõudsime üllatavalt ruttu ning sellest sai meie peatuspaik kuni reisi lõpuni. Majutus oli broneeritud Legend Hotel’isse, mille asukoht oli suurepärane (paarsada meetrit Walk of Fame’ilt). HW kohta võib etteruttavalt öelda, et kui olla suur muuseumi- ja tuurisõber, piisab maksimaalselt kahest ööst või pikast päevast, kui mitte, siis pikast päevast. Kolm ööd on liiga palju ja me ei ole muuseumisõbrad.

Jalutasime siis nii lõuna ajal kui tiiru õhtul ka linna peal. Õhtune versioon oli kohati paremgi, sest pimedas, kui kirevad ja plinkivad valgusreklaamid tõmbasid tähelepanu endale, nägi sealne eluke natuke parem ja „ameerika filmilikum“ välja – polnud ju näha valguses silma riivanud mustust, roppust, suhteliselt räämas maju, kodutuid, nende ümber laiuvat räpasust. Vänge loomaaia hais ei kadunud aga ka mitte öö saabudes. Mis siis veel saab, kui väljas on +30 kraadi?

Tähekeste allee oli pettumus, kuna tänavad nägid kasimata välja, tähed olid väikesed ning lisaks ei jookse kirjapilt ühtpidi, vaid kahe tähe kirjad on ühtpidi, siis teistpidi ja nii vaheldumisi kuni lõpuni välja. Seetõttu tuleb paratamatult edasi-tagasi kõndida. Samas oli fänne, kes oma lemmiku tähte hoolikalt poleerisid. Sama Ross’i poe müüja rääkis mulle samuti, et HW on tegelikult üks kole ja must koht ning tema soovitaks olla pigem Santa Monica’s. Arvatavasti on tal täiesti õigus, kui on suvi ja soe :).

Esmaspäev, 26.02.2018

Viimase hotelli hommikusöök koosnes… trummipõrin! Saiast ja kohvist (mis ei meenutanud endiselt kohvi), sekka koorepulbrit. Aga õuna ja banaani sai ka, nii et polnudki nagu põhjust nuriseda. Päeva „masterplaan“ polnud suur – tahtsime lähemalt vaadata Hollywood’i märki, näha glamuuri ning kuna olime eelmisel õhtul 2016. a. oscar’i-võitjat „La La Land’i“ vaadanud, siis tekkis huvi ka filmist mitmeid kordi läbi jooksnud Griffith’i observatooriumija sealt avaneva vaate vastu.

Tegelikult oli päris vahva mõelda, et õhtul vaatad filmi ja järgmisel päeval lähed vaatama sama filmi tegevuspaika. Observatoorium on esmaspäeviti kinni, kuid turiste oli sellest hoolimata tohutult. Parkimisega on observatooriumi juures selline lugu, et see on tasuline 12:00-22:00. Kes käib mäe otsas muul ajal, säästab 4 USD/h. Teekonna vältel Griffith’i mäe otsa hämmastas meid tõsiasi, et asfalt olid üpris viletsas seisukorras ning me siin Eestis ei tohiks nagu väga hädaldadagi..

Lõuna ajal väisasime juhuslikult leitud Vene marketit, kust võis muuhulgas leida verikäkki, hapukoort, Kaspia voblat, präänikuid, Pergale šokolaadi, Savetskoe šampust jpm. südamelähedast kraami. Hotelli poole tagasi sõites nägime oma silmaga ära ka selle, kuidas filmitakse stseeni, kus inimesed on sõitvas autos. Tegelikult oli selline võttetegemise viis isegi üllatav (aga ma ei oska öelda, missugune meie ettekujutus sellest üldse oli. Vist ei olnudki mingit ettekujutust).

Siesta veetsime hotellis lesides ning mina sain läbi loetud reisile kaasa võetud „Minu Californiaga“, mis andis kohalikule elule mõnusa kõrvalpilgu eestlase silme läbi, kes elab osariigis juba pikemat aega. Pärastlõunal tegime linnajalutuskäigu, käisime kiirelt läbi ca 10 suveniiripoest ning tõdesime veelkord, et kuidas need müüjad küll ära elavad, kui müüvad kõik täpselt samu asju.. Muidugi on kõikide nende asjade juurdehindluse protsent.. Isegi ei tea.. 100? Ikka oleks tore kokku osta Elvise näoga viinapitse, Monroe T-särke ja Hollywood’i märgiga võtmehoidjaid, aga mida nendega Eestis peale hakata?

Kuna vähem kui nädala pärast on 2018. a. oscar’ite jagamine, siis käis Dolby teatri juures juba mitmendat päeva vilgas sagimine – ehitati sissepääse, teid ja kõike sinna juurdekuuluvat. Püstitati telke, et staarid saaksid otse autost tuppa astuda, nägemata koledust, mis neid tänavalt häirida võiks.

Õhtul käisime eht-ameerikalikus diner’is söömas (Danny’s-nimeline kett). See OLI tõeline klassika – valgete põlledega ettekandjad, punasest nahast võidunud diivanid, tülpinud nägudega inimesed. Kahjuks oli muusika kaasaegne. Toit oli üllatavalt mitmekesine ning oli võimalik ja tervislikke valikuid teha. 

Teisipäev, 27.02.2018

Eile õhtul tajusime kultuuride vahelist erinevust. Muidu vaiksesse hotelli tuli ööbima mustanahaliste perekond (vanemad ja 1 poisslaps). Reaalselt oli selline tunne, et tuli vähemalt 10 inimest, kes on kõik omavahel tülis. Muidu viisakast asutusest sai just kui kuskil Oklahoma kõrvaltänaval asuv korterelamu. Õnneks saabusid nad üsna hilja, tegid oma suitsud väljas ära ning läksid üllatavalt kiiresti oma tuppa. Suitsetamisega on vähemalt California osariigis see lugu, et siseruumides pole tossutamine lubatud ning mõne toitlustusasutuse uksel on isegi sildid, mis keelavad kindlas raadiuses suitsetamise. Õhus oli aga mitmes kohas tunda, et kanep oli kohalike seas populaarne, kuna selle kirbet odööri kohtas noorte ümbruses tihtipeale. Meditsiiniline kanep on osariigis muide legaalne. 

Öösel sadas maha korralik vihm, mis jäi siiski õnneks esimeseks ja viimaseks. Kahjuks jahtus seetõttu aga õhutemperatuur, mis oli eelmisel päeval juba +17 kraadi saavutanud. 

Hommikupoolikul sai tehtud viimane poetuur Walmart’i (kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe), et perele ja sõpradele reisikosti varuda. Kuna kohe ei tahtnud hotelli tagasi ka sõita, siis läksime kaardi järgi 15 km kaugusel asuvasse parki. Pargid on siinkandis enamasti mägedes ning seegi kord ei erinenud varasemast kogemusest. Loodus oli ilus ja puhas, kuid kuna üleriideid polnud kaasas ja väljas oli vaid +10 kraadi sooja, siis jäi jalutuskäik kahjuks ära.

Linna tagasi sõitsime mööda Mulholland Drive’i nimelist teed, kuna vastav tänav on kuulsaks saanud mitmetest Hollywood’i filmidest. Tee oli järsk ja kulges mööda mäetippu, all laiutamas tühjus ning vaated lummavad. See piirkond oli vist ka staaride seas populaarne elupaik, sest neid tuuribusse, mis veavad turiste „kuulsuste kodusid“ vaatama, vuras meile vahetpidamata vastu.

Lõunasöögiks valisime teise Ameerika toiduketi Jack’s Box, mis nägi välja armetum kui Turu-tänava Mac. Priidu sõnul oli burks suhteliselt okei, mina ei saanud oma taco kohta hästi öelda. Tänaseks oli päris palju edasi arenenud ka oscar’ite 2018. a. koridori ehitamine Hollywood’i tänaval. Vaatasime huvi pärast ka piltidelt, et tegelikult on suure-pika-punase vaibaga kaetud kadalipp, mida sajad staarid läbivad ja end pildistada lasevad, tegelikult üks suuremat sorti õlletelk, mida saab Eestiski rentida. Lihtsalt need kostüümid, kiiskav vaip ja melu jätavad suure ning reaalse pildi enda varju.

Kolmapäev, 28.02.2018

Kätte oligi jõudnud Ameerikast lahkumise päev. Jõime hommikuks viimase kohvilaadse joogi, sõime saia (nagu ikka), pakkisime viimsed asjad kokku ning istusime autosse. Paarikümne kilomeetri läbimine LA-s võttis tund aega. Auto tagastamine käis õnneks väga lihtsalt – sõitsime tagastusaeda, auto vaadati 5 sekundi jooksul üle, anti kviitung ning oligi tehtud. Saime kohe ka transfeeri bussi peale ning juba 15 minuti pärast saabusime lennujaama.

Kuna meid oli teisele lennule ümber tõstetud, pidi ümberistumine Amsterdam’is ära jääma ning jäi vaid otselend Stockholm’i. Lennujaama kõige ebameeldivam osa oli turvakontroll, kus minu pagas täielikult lahti harutati ja letile laiali laotati, seejärel kõik kommid ja küpsised ükshaaval mingist skännerist läbi lasti ning pärast kogu kaup mauhti mulle kohvrisse tagasi visati. Sellest, kuidas nii 15 meetrit sokkides pidi astuma, ei hakka üldse rääkima. Kusjuures enamik rahvast marssis kontrollist läbi tänavajalanõudes - mina valgetes sokkides.

Seiklused ei saanud siiski läbi. 10-tunnine lend Stockholm’i möödus kenasti ning hulga kiiremini kui tulek. Ideaalis oleksime pidanud ootama kolm tundi, kuni väljub Nordica lend Tallinnasse, kuid mida ei väljunud, oli Nordica lend. See lennuk ei väljunud tehniliste probleemide tõttu Tallinnastki. Ega midagi – kolmest ootetunnist sai 8 tundi ehk olime 24h magamata. Varasemalt ette ostetud bussipiletid Tallinnast Tartusse tuli tagasi müüa (tagasi saime vaid 40% makstud summast) ning kui ostsime uusi pileteid, oligi neid jäänud vaid kaks. Vähemalt naeratas õnn bussipiletitega. Oma koju ja oma teki alla saime pugeda aga juba uue kuu 02. kuupäeval kella poole kahe paiku hommikul.

Kuidas see 17-päevane ja 3500 km pikkuse autosõiduga seiklus kokku võtta? Kahtlemata vahva kogemus ning ehe elamus nendest mastaapidest, mis Euroopas puuduvad. Kõik on suur – mägi on suur, teed on suured, inimesed on suured, portsud on suured, voodid on suured, trahvid on suured, regulatsioonid on suured ja autod on suured. Taevas on kõrgemal, ookean on tohutu, puud on hiiglaslikud, kõrb on otsatu ja tuul on tugevam. Inimesed, kellega kokku puutusime, on tegelikult lahkemad ja abivalmivad kui Euroopas. Palju on ka fassaadi – see, mida näeme Ameerika filmides (glamuur, palmialleed ja modellivälimusega inimesed), ei eksisteeri tegelikult sellisel kujul. Nüüd on hea mõnd üle-lombi filmi vaadates mõelda, et „meeter kaadrist vasakule ja paremale“ on ettekujutusest natuke teisiti. Mõnikord siis heas tähenduses, teinekord mitte. Tuleb ikka ise ära käia, sest oma silm on kuningas :)