15 päevaga: Tallinn – Bangkok – Patong - Phuket City – Koh Phi Phi – Krabi Town – Koh Samui – Ao Nang – Bangkok - Tallinn
Reede, 22.03.2019
Bangkok
Nagu ikka, algas meie
reis nii, et neljapäeva hommikul viisime sõber kassi vanemate juurde, ema
sõidutas meid bussijaama ning istusime Tallinna-bussile. Meil oli kaks lendu –
esimene ots Tallinn-Istanbul ja teine Istanbul-Bangkok. Mõlemad Turkish Airlines’i lennud möödusid
kenasti, pardatoit (nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöök) oli täiesti okei ning
tegelikult oli teine lend isegi pooltühi ja oleks saanud end neljasele reale
pikali visata. Turkish Airlines’i
lennukid olid küll kenad, aga Qatar
Airways’i vastu ei saa. Bangkok’i lennujaam oli väga viisaka
väljanägemisega ning korralikult suunaviitadega varustatud.
Passikontrollis
tuli esitada juba lennukis eelnevalt täidetud riiki saabumise immigratsioonivorm (Arrival Form), mis sisaldab isikuandmeid, reisi eesmärki ja
kontaktandmeid. Seal lõi ametnik templid passi ning oligi kõik, kusjuures kogu protseduur
käis väga kiiresti. Riigist lahkumise immigratsioonivorm (Departure Form) tuleb lennujaamas esitada siis, kui on
lahkumishetk.
Huvitavamaks läks siis,
kui jõudsime terminalist välja. Muidugi ei leidnud me transfeeri bussi üles. Seda
oli vaja aga selleks, et saada bussijaama (Public
transport center). Kõndisime terminali ühest otsast teise vist 3-4 korda,
kuni üks lahke transpordikorraldaja meid lõpuks põhimõtteliselt käsipidi otsitud
bussini juhatas. Selles kohas ei olnud muidugi mitte ühtegi märget ega silti,
et selline buss sellises kohas üldse kunagi sõita võiks või veel vähem
peatuda.. Buss viib niisiis terve päeva rahvast lennujaamast umbes kolme
kilomeetri kaugusel asuvasse bussijaama. Sealt võtsime bussi number 544, mis
viis Bangkok’i. Pilet ühele inimesele maksis 30 Bahti (B) (valuutakurss: 1
EUR=35,5 B). Piletisüsteem nägi välja selline, et reisijad sisenesid bussi,
piletimüüja käis ringi ja müüs mingist spetsiaalsest piletirullist rebitavaid
pileteid. Ei tea, miks see just nii käis, sest liikuvas bussis polnud kohe
kindlasti mitte lõbus ringi liikuda. Selline see süsteem aga oli ja
tõenäoliselt selliseks ka jääb.
Buss osutus tavaliseks
vanaks linnaliinibussiks, mille väljanägemine oli „sent surmale võlgu“. Lasi
teine linnaliikluses rahulikult 90 km/h ringi, kellelgi seejuures turvarihma
vms polnud (ja piletimüüja saalis ka terve aja bussi ühest otsast teise!).
Mingeid peatusenimesid maha ei hõigatud, vaid pidi ise teadma, kus maha minna.
Õnneks oli meil tahvel ja maps.me.
Hirmus kihutamine
kestis ligikaudu 60 minutit, seejärel tulime maha ning kõndida jäi veel ligi
1,5 km. Tee kulges mööda kõnniteed aga ka viaduktialust rada, kus parasjagu oli
olnud just üleujutus. Õnneks oli keegi tellised maha visanud, nii et hüpetega
ühelt kivilt teisele ja tasakaaluks aiast kinni haarates sai kuiva jalaga
ujutuskohast üle. Hotelli jõudes tilkusime mõlemad pealaest jalatallani ja
etteruttavalt võib öelda, et infrapuna sauna stiilis higistamine kestis terve ülejäänud
reisi. Loodame, et see mõjus siis organismile väga puhastavalt :)
Loius Tavern Hotel oli igati viisakas hotell. Veidi väsinud, kuid see-eest
puhas ja sisaldas kõike vajalikku. Bassein pälvis erilise plussi, sest oli
ujumiseks piisavalt pikk. Kuna ujumissõpru väga polnud, siis oli see nii reede
õhtul kui laupäeva hommikul täiesti minu päralt.
Õhtupoolikul väisasime
kohalikku turgu (seal olid tõesti ainult kohalikud!), kust ostsime reisi
esimesed värsked puuviljamahlad.. Oh kui head ja odavad need ikka olid.. Toit
lettidel oli ülimalt ahvatlev ja neelud käisid korralikult, kuid kuna kohapeal
ei saanud süüa, vaid pidi kotiga kaasa ostma (sh suppi!), siis otsustasime kätega
söömise või toidu hotelli vedamise teiseks korraks jätta. Seal nägime ka terve
reisi kõige odavamaid kookospähkleid, mille tükihind oli 25 B.
Valisime hoopis
Vietnami restorani, millega jäime samuti rahule. Peale kiiret poeskäiku ja
väikest külma õlut siirdusime tagasi tuppa, sest öö oli siiski vahele jäänud
ning uni kippus vägisi silma. Järgmine hommik tervitas meid aga juba +39 kraadi
ja Phuket’i lennuga.
Laupäev, 23.03.2019
Bangkok – Patong
Tellisime hotellist
takso väiksemasse Don Muang’i
lennujaama, mis maksis 300 B. Sõit läks ruttu ja AirAsia lend sujus samuti tõrgeteta. Phuket’i lennujaam asub
Patong’ist, Phuket’ist ja teistest turistikohtadest kaugel ja valikuid edasi
saamiseks on mitmeid. Meie otsustasime takso kasuks (fikseeritud hind Patong’i
800 B), kuna pildilt nähtud kohalikud bussid ei näinud välja kuigi atraktiivsed
ning samuti oli sõiduaeg liiga pikk. Taksosüsteem töötab nii, et kohalike
lendude terminali ees tuleb osta kassast numbriga pilet ning seejärel kõndida
ca 60 m edasi ja istuda õige numbriga autosse. Taksojuhile tuleb öelda või
kaardilt näidata soovitud sihtkoht. Taksosõit kestis umbes tunni (vahemaa 60
km) ja oleks tõenäoliselt kiireminigi läinud, kuid sattusime ummikutesse.
Fikseeritud hinnaga takso suur pluss on see, et kuigi sõit on kallim, siis ei
pea kunagi muretsema, et keegi tahaks naha üle kõrvade tõmmata ja „tunne
kohalikku piirkonda“ reisi korraldada.
AirAsia
lennupiletid olid meie jaoks müstilise hinnaga, varieerudes 30-50 euro
vahepeal. Lennukid ise olid uued, ilusad ja puhtad. Istmevahed olid küll
kitsamad, kuid rohkema üle oleks olnud patt kurta. Arvestades sealsete inimeste
üldiselt üsna ebaratsionaalset käitumist ja mõttetut sehkendamist, toimus
pardaleminek ja maha tulek operatiivselt. Ainuke seltskond, kes oskab alati(!)
ummikuid tekitada, segadust külvata ja probleeme leiutada, on hindud. Seda
nägime me kogu oma puhkuse vältel.
Patong oli täpselt selline,
nagu olime eeldanud: rahvarohke ja lärmakas. Jalutasime pärastlõunase tiiru
rannas ja proovisime esimest korda fried
ice-cream’i (jäätisesegu keeratakse ja kühveldatakse külmaalusel), mida
tutvustati Eestis laiemalt eelmisel aastal, kuid tundus, et siin on see üsna
tavapärane toode. Üks maksis 100 B. Maitse oli super ja koostisosadeks olid
piim, veidi siirupit ja vabalt valitud puuviljad, mis kooriti ja töödeldi kohe
sealsamas.
Otsisime tänavatelt ka Google’st leitud info põhjal
Patong-Phuket City bussipeatusi ja lootsime, et näeme kas või korra mõnd bussi
ringi sõitmas, aga paraku tulutult. Üldiselt peab tõdema, et nende kahe koha
vaheline ühistranspordiliiklus ei ole parim. Õnneks leidis Priit õhtul aga
sellise taksoettevõtte nagu Vecay
Phuket kodulehe, kus sai vajalikud väljad ära täita, koheselt ka
hinna arvutada ja fikseerida ning siis takso endale sobival ajal järele
kutsuda. Mingit ettemaksu ega krediitkaardiga mässamist polnud tarvis ja
tõepoolest – see süsteem töötas punktuaalselt ja hästi.
Seoses parlamendivalimistega
juhtus selline huvitav asi, et alates kella 16:00 alkoholi ei müüdud ning see piirang
kestis kuni järgmise päeva kella 18:00. Vägijooki – ei lahjat ega kanget ei
müüdud poodides ega ka toidukohtades, kus õllekraanidele olid lausa kilekotid
ümber keeratud. Tore oli vaadata, kuidas õllebaarides istuvad valged kõhukad
vanamehed kõlgutasid laupäeva õhtul jalgu ja libistasid Coca Cola’t. Küllap tuli see kaine periood neile aga kasukski.
Paljud baarid ja kõrtsid olid sel õhtul üldse
suletud, sest miks ressurssi raisata, kui ostetakse vaid odavat mahla ja
limpsi.
Ringi jalutades kutsuti
igas teises hoones sööma ja esimeses mudimisele. Massaažipakkujaid oli igas
vanuses, riietuses ja olekus. Valdavalt võis nad kaheks jagada – eest avara
dekoltee ja stilettosid kandvad värvikihi all naisterahvad ning pikkades
seelikutes ja plätudega tütarlapsed. Neist esimene seltskond ei pööranud mulle
ja Priidule praktiliselt üldse tähelepanu, see-eest teine kutsus väga lahkesti
massaaži. Võta siis kinni, miks me selle esimese seltskonna sihtgrupp polnud :)
Õhtust sõime Patong Night Market’is, mis on põhimõtteliselt
üks suur lageda taeva all paiknev ala paljude lettidega (meenutab turgu) ning
neilt lettidelt võib siis osta kõike meelepärast. Letimajanduse piiramisrõngas
asuvad plastikust lauad-toolid, kuhu hangitud saagiga siirduda. See meenutas
Malaisiat ja meeldis meile väga.
Süsteem töötas nii, et ühelt letilt sai valida
meelepärased mereannid, kõrvalasuvalt letilt kõiksugu grill-ja wokilisandeid
ning kolmandalt letilt joogid. See on väga hea süsteem, sest kõik tegijad on oma
alal spetsialiseerunud ning kui külastajatel on erinevad soovid, siis
kokkuvõttes saab valitud tite ikka üheskoos süüa. Meil oli juba alguses kindel
plaan grillitud mereande võtta (kalmaari, kaheksajalgu ja hiidkrevette), sest
selliseid tooteid pole juba tükk aega saanud. Oli aus kaup! Värskelt pressitud
mahla kommentaar on selline, et suhkruga mahl maitses ikka palju paremini kui
suhkruta variant (ha-ha).
Vardad söödud,
kõndisime veel mõne aja, kuid kõhud olid ikkagi heledad (lõunat me reisidel
reeglina ei söö), nii et enne hotelli minekut väisasime veel üht Liibanoni
tänavabaari, kust Priit soetas burgeri ja mina kevadrulle. Hea tegus kraam ja
pani i-le punkti.
Hotell Mirage Express
Patong oli nii ja naa. Hotelli asukoht oli hea ja tuba oli kena, aga
konditsioneer tegi põrgulärmi ja elekter käis õhtu jooksul ära nii 5-6 korda. Hommikusöögiga
võis aga küll rahule jääda, sest isegi munapraadija oli platsis.
Nagu juba kirjutatud,
siis toimis taksosüsteem väga hästi ning auto oli kohal juba 15 minutit enne
kokkulepitud aega. Ja hinnad on tõepoolest mõistlikud!
Mida Patongi kohta veel
öelda? Meenutas tegelikult Bulgaaria linna Burgas – pikk rannapromenaad, palju
alkoholi, veel rohkem vene turiste, meelelahutusasutusi, lärmi-kära ja
sagimist. See kõik varjutas tegelikult ka Patong’i ranna ilu, sest tegelikult
on rand iseenesest kena ja mõnusa laia liivaribaga.
Ning muidugi määramatus
koguses musti juhtmeid, mis kinnitusid kimpudena elektripostide ja majaseinte
külge, varustades majapidamisi eluks tarviliku elektrienergia. Kes ei karda
kõva pinki ja on avatud uudsele ühistranspordikogemusele, siis seda pakuvad
avatud rannabussid, mis pargivad otse Patong’i ranna ääres. Kokkuvõttes tore, et sai käidud ja 1-2 ööks sobiv
koht, kuid tagasi ei läheks ja soovitada ei oskaks.
Pühapäev, 24.03.2019
Patong – Phuket City
Phuket City’sse oli
meil vaja minna seepärast, et just sealt oli edasiminek Koh Phi Phi’le kõige
mugavam ja loogilisem. Boonuseks oli Phuket’i pühapäevaõhtuke turg, mida
reklaamiti Internetis päris palju.
Võpatasime hommikul kell 09:00 ühekorraga üles ja läksime sööma. Kõhud täis, ei
hakanud me aega viitma ning siirdusime kohe katusebasseini äärde, et saada
veidi päikest ja vees mõnuleda. Kella 12:00-ks tuli takso järgi ja sõit koos
jootrahaga maksis 500 B. Kuna jõudsime enne sisse registreerimise aega kohale, siis
suunati meid senikauaks basseinialale. Saime seal olla ca 1,5 h ja tundsime, et
nahk hakkas ilmutama kõrbemise märke! Selle kõrvetamise tulemusel saime mõlemad
näiteks kõrvadelt naha maha, kuid samas jäi õnneks mujale nahk alles.
Modern Thai Suites Hotel
oli üsna veider hotell. Tundus, et see kuulus nagu teise hotelli koosseisu või
olid need kaks ühinenud või oli tegemist mingi kolmanda variandiga. Igatahes
oli retseptsioon õige nimega, aga meie tuppa sisenemine käis teise hotelli
nimega välisuksest ning ka WiFi oli
teise hotelli nimega. Samuti pakuti hommikusööki teises hotellis ja meie poolt
näidatud uksekaarte vaadati väga pikalt.. Võta siis kinni, mis või kuidas, aga
vähemalt kõik toimis ja töötas.
Lõuna ajal käisime
kiiresti Seven Eleven’is (üks levinum
minimarketikett Family Mart’i poodide
ja veidi suuremate Tesco’de kõrval)
snäkke ja mahla ostmas (alkoholi ei müüdud endiselt). Pärastlõuna möödus
niisama lesides, odavaid Koh Phi Phi pileteid otsides ja tukkudes. Kella kuue
ajal võtsime endid siiski kokku ning jalad selga ja asusime teekonnale Phuket
City vanalinna, et minna väljareklaamitud kuulsale turule.
Kõndida oli umbes kolm km
ja ilusaid kõnniteid sel teekonnal polnud. Kohati oli kõnnitee, kohati mitte,
jaoti laius tee ääres võsa ja võsa all vedelesid suured prügihunnikud, kust
võis leida nii pühariituste atribuute kui tavalisemaid eluks enam mittevajaminevaid
kodutarbeid. Aga turule me jõudsime ja midagi koledat tee peal ei juhtunud.
Weekend
Night Market oli suur ja väga rahvarohke. Pakuti nii
toitu, jooki kui ka käsitööd ja riideid-ehteid. Rahvast oli nii palju, et edasiliikumine
oli üliaeglane ning vahel tuli koguni seista ja külg ees liikuda. Võtsime vaid
ühe arbuusismuuti, mis oli aga tõesti maitsev ja karastav ning valmistati
nullist oma silma all (30 B). Nagu Google
kirjutas, oli vanalinnas tõesti palju koloniaalarhitektuuri, hooned olid
kirevates toonides ja ajastusele iseloomulike nikerdustega. Kogu linnamelu oli
aga koondunud siiski turu ümber ja ülejäänud tänavad olid üpris pimedad ja väljasurnud.
Koduteel otsustasime
toidupeatuse teha ühes väga-väga kohalikus ja lihtsas söögikohas, kus sõid
tõesti ainult kohalikud pered ja toitu valmistati kuskil garaaži all. Valisime
hautatud kala ja kalmaare ning kaheksajalgu. Tellimuse täitmisega läks küll ca
45 minutit ning suhtlemise ja teineteisest arusaamisega oli raskusi, kuid sellest
hoolimata oli kogu lauda toodud toit taaskord ülivärske, maitsed suurepärased
ja autentsed ning etteruttavalt võib öelda, et ka kõhud jäid täiesti korda. Arvestades
koha väljanägemist, nõude puhtust oli väike hirm igati õigustatud :). Söögid ja kaks suurt (suur on muide 650
ml) Leo õlut maksid kokku 500 B. Väike romantiline lisaväärtus kaunile õhtule
oli asjaolu, et sõime jõe kaldal, aga kogu seda ilu rikkus jällegi tõsiasi, et
jõgi oli maapeale kanalisatsioon..
Tagasiside trajektoor
oli isegi parem – kõnnitee oli laiem ja tänavavalgustustki rohkem. Hotelli
jõudes sai suure januga veel kahele Leo’le ots peale tehtud ning kokkuvõttes
peab tõdema, et selle palava ja lämbe päeva peale olid need külmad õlled nagu
kapatäis vett kerisele. Öö möödus rahulikult ja 10 minutit tibas ka vihma.
Huvitav nüanss selle hotelli puhul oli aurusaun.. No milleks, kui higi voolab
nagunii?
Esmaspäev, 25.03.2019
Phuket City – Koh Phi Phi
Sõime hommikust,
pakkisime asjad ning kella 09:30 ajal saabus tellitud takso. Jõudsime kiiresti
Rimay sadamasse ning piletisüsteem töötas järgmiselt: esmalt tuli osta piletid,
vastu sai tšeki. Tšekk tuli seejärel lunastada järgmises punktis nö boarding pass’i vastu (kokku üks
kiipkaart ja üks pilet). Nendega tuli läbida veel kaks väravat ja lõpuks sai
veel ühe kleebise, mis tuli rinda panna. Need ongi vist need sotsiaalsed
töökohad. Piletid saarele ei olnud kõige odavamad – jalamehena oli ühe reisija
pileti maksumus 600 B, aga need olid muidugi vaieldamatult kõige odavamad
piletid, mis meil üldse leida õnnestus, sest tegemist oli suure ja aeglase
praamiga. Kiirpaadi kasutamine oleks olnud kaks korda kiirem ja kaks korda
kallim. Meie praamireis paradiisisaarele kestis ligikaudu 2 h.
Esimesed muljed olid
paljulubavad – arvukalt pikksabapaate, erkroosad lilled, helesinine ja
läbipaistev vesi, veidi metsikud palmid kerges tuules õõtsumas, kail sagivad
kohalikud ja turistid. Täpselt nagu stseen mingist eksootilisest filmist.
Teekond meie hotelli
kulges mööda ookeaniäärset rada, mida ääristasid kirevad kaubaletid, toidukohad
ja imelised vaated ookeanile. Nagu ka hiljem tõdesime, oli saarel palju kasse,
kes olid aga Eesti sugulastest palju nigelama kehaehitusega. Enamasti need
kassid lihtsalt olid – nagu kassid ikka palava ilmaga. Kuid neile anti pidevalt
süüa ja polnud kordagi ka näha, et keegi oleks neile liiga teinud, sest kohati
lesisid teised lausa kõnniteede keskel või ääres.
Aga hotell oli pettumus ja kõik Google arvustusest leitud negatiivsed kommentaarid vastasid tõele. Miks me siis nii kriitilised olime? Noh.. esiteks asus hotelli taga mošee, mis alustas tööga kella 05:00 paiku, teiseks tuli kraanist ja dušist soolast vett (otse ookeanist?), kolmandaks anti meile vaid kaks suurt rätikut (tavaliselt antakse ju ikka kaks väiksemat ka..), kolmandaks oli hommikusöök väga tagasihoidlik ning neljandaks puudus toas laelamp, nii et lugeda polnud võimalik. Üks öö Phi Phi Rimay Cottage’s maksis aga pea 2000 B, mis jäi tegelikult meie eelarvestki välja. Samas oli sellel hotellil väga palju kasutamata potentsiaali ning kui need miinused likvideerida ja võimekust arendada, võiks tegu olla väga vahva kohaga. Üldiselt on majutuse hinnad saarel väga kõrged ning samas tundubki kvaliteet olevat nii ja naa.
Kui olime kotid maha
pannud, otsustasime minna randu avastama, et järgmisel päeval kohe õige suund
jalge alla võtta. Üllataval kombel ei pakkunud ükski rand äratundmisrõõmu –
jah, siin me peesitaks! Võtsime siis hoopis ühed joogid, mis olid päris kallid,
nagu hiljem välja tuli :)
(smuuti 130 B ja õlu 150 B).
Jalutuskäigu peale läks
aga peatselt ka kõht tühjaks ning tegime peatselt järgmise pausi, et tahket
tankida. Otsustasime ühe muheda rannabaari kasuks ja sõime pizzat (jah, päriselt ka..). Vaade oli kindlasti parem kui toit, sest
vaade oli lausa suurepärane! :)
Sinna baari oleks võinud tundideks unelema jääda – lihtsalt ookeani vaadata ja
mitte midagi tarka mõelda.
Tähelepanuväärselt palju
oli saarel venelasi ja ilmselt olid nad tulnud peamiselt paketiga. Samuti
liikus massiliselt ringi sakslasi ja hiinlasi, veidi vähem hindusid,
hispaanlasi, ameeriklasi ja britte. Aga mitte ühtegi eestlast – mitte üh-te-gi!
Ometi tundus meile enne puhkust, et pooled puhkusel viibivad eestlased on just Tais.
Ka õhtust sõime
rannabaaris, mis küll suurt ja sügavat mälestust ei jätnud, aga oli siiski väga
romantiline – küünlad ja puha.
Nagu juba kirjutatud,
siis polnud hotelli hommikusöök ülemäära võimas (lahustuv kohv peaks juba kõik
ütlema), aga see ei rikkunud ilusat päeva karvavõrdki! Ka hommikul kella 05:00
ajal valjuhääldist kaikunud kutse palvusele ei kahandanud saare maagiat ja
toredust.
Meil oli päevaks kindel
plaan esimese asjana soetada rannarätikud (soovitatavalt Tai-teemalised),
teiseks läbida kolm põhilist viewpoint’i
ja kolmandaks minna randa, mida olime eelmisel päeval kaugelt näinud (polnud
enam meie rannasopp). Rannalinadega läks hästi – ühest 300 B rätikust sai kokku
kaks rätikut 450 B eest. Edasi seadsime sammud viewpoint’ide poole, et saada osa hunnitutest vaadetest lahele ning
kitsale maaribale, mis ühendab saare kahte osa (saar on 8-kujuline) ja on nö
„peab ise nägema“ kohad.
Teekond oli väga kuum
ja higi tilkus mäkke ja treppe mööda ronides nagu pärast 20 minutit
infrapunasaunas, kuid see kõik tasus end kuhjaga ära. Teises punktis oli vaade
isegi postkaartidel nähtavast ilusam ning ka pildid tulid hästi välja –
võib-olla siis tänu sellele, et olime kohal hommikul, sest Internetist loetud
info põhjal pidid hommikupoolse päikesepaiste ajal tehtud fotod tänu valgusele
iseäranis kaunid olema.
Viewpoint’id
asuvad rahvuspargi alal ning sissepääs maksab 30 B külastaja kohta. Kolmandasse
punkti saamiseks tuleb maksta lisaks 10 B külastaja kohta.
Edasi liikusime GPS-i järgi risti üle saare, eesmärgiga
jõuda eelmisel päeval nähtud randa. Teel nägime kohalikku lihtsat elu,
ehitusjärgus gigantset hotellikompleksi koos veepargiga ning isegi veidi
tigedaid ahve. Õnneks nad siiski purema ei tulnud, kuigi urinat kostus küll.
Olime vist maha kõndinud ca 5 km, kui jõudsime juhuslikku rada mööda randa, mis
meil algselt üldse kavas polnud. See oli veel parem! Võib öelda, et tegelikult
üks ilusamaid randu (Long Beach),
mida üldse näinud oleme. Miks? Lumivalge liiv, helesinine puhas vesi, ei mingit
prügi ega kaubitsejaid, mitte ühtki sitikat või muud segavat faktorit. Lihtsalt
super! Rannas oli ka baar ja kauplus, kust sai osta mõistliku hinnaga Leo õlut.
Veetsime rannas mitu
tundi, kuni tundsime, et päike võib hakata liiga tegema. Sestap kulgesime
pärastlõunal mööda rannaäärt oma rannasoppi tagasi. End veidi värskendanud,
leidsime mõningase otsimise järel mõnusa atmosfääriga veidi hipiliku
rannabaari, kus süüa kerge lõuna ja juua paar külma jooki.
Koh Phi Phi’l on üks
omapärane joon – nimelt puuduvad saarel põhimõtteliselt mootorsõidukid. Mägedes
on küll mõni võrr ja üksik kastiga maastur, kuid rohkem mitte midagi.
Transfeeri teenust pakuvad sel saarel vett mööda pikksabapaadi mehed ja
maismaal kärumehed, kes suurte neljarattaliste kärudega tasu eest turistide
pagasit ja muud eluks vajalikku punktist A punkti B kärutavad.
Õhtul läksime sööma nö
kesklinna kohta nimega „October“, mis
on ka Google’s head tagasisidet
pälvinud. Tegu on üsna väikese, aga pidevalt rahvast puupüsti täis oleva
lihtsama kohakesega, kus teenindus on aga sellele vaatamata kiire ja menüü
võtab silme eest kirjuks. Laua saamine on õnneasi.
Maitsete üle ei saanud
kurta, sest Pad Thai ehk Tai põhilisi
rahvusroogi ja Tom Yum olid maitsvad
ja Priit kiitis heaks ka hamburgeri.
Õhtuti on kindlasti soovitatav „kesklinna“ sööma/jooma minna, sest seal
käib tõeline elu – on noori ja vanu, on 1980. a muusikat mängivaid pubisid,
lihtsaid Tai söögikohti, kiirtoidulette ja kallimaid-viisakamaid kohti.
Ühesõnaga on kõike ja igale maitsele ning rahakotile. Päevasel ajal on mõistlik
jällegi rannas asuvates baarides/pubides/kohvikutes istuda, sest siis on
ookeanivaated juba minimaalselt pool olemise võlust. Samuti liigub rannas õhk
paremini, kui kitsastel tänavatel. Alkoholi hinnad on Eestiga samal tasemel –
lahja alkohol samas klassis või odavam (toidukohtades) ning kange alkohol
odavam. Mingi ämbrist joodav kokteil maksis näiteks 300-400 B, kuid selle sisu
ei oska ma kommenteerida.
Kolmapäev, 27.03.2019
Koh Phi Phi – Krabi
Meie praam lahkus 10:30
ning pilet mandrile tagasi maksis 350 B (meeldetuletuseks: saarele sai 600 B
eest). Meie arvates väga kummaline loogika. Kuna uni läks ära ja toas polnud ka
midagi tarka teha, läksime juba varakult sadamasse ning istusime lihtsalt
niisama. Vaatasime inimesi ja paate ning mõtlesime, et saar on tõesti
teistsugune ja omapärase auraga. Linn erines kõikidest kohtadest, kus oleme
varem viibinud.
Praamisõit möödus
mõnusalt ning olime juba arvestanud, sadama asukoha tõttu peame Krabi linna
jõudmiseks takso hankima. Aga võta näpust! Meil olid rinnas praamikleebised
ning tuli välja, et kõikidele reisijatele pakuti tasuta transfeeri. Meid
juhatati mikrobussi, kus olid veel hiinlased, sakslased ja hispaanlased. Oli see vast üks unustamatu sõit!
Istusime siis seal
mikrobussis ja ega me keegi teadnud, kuhu see sõiduriist meid täpselt viib.
Spekuleerisime omavahel, et võib-olla kesklinna, lennujaama, aga ehk lausa
hotellide juurde, aga missugust trajektoori mööda? Autojuht ei küsinud ka
midagi.. hiromant ei saanud ta aga kindlasti olla. Iseenesestmõistetavalt ei
rääkinud autojuht ega tema priske ja krõpse ragistav poeg ka sõnagi ingliskeelt.
Mingil hetkel pöördus ta siiski meie poole ja saime aru, et ta küsib, kuhu
keegi läheb. Õnneks oli meil maps.me
ja saime sellelt näidata, kuhu on tarvis jõuda. Samuti oli sakslastel GPS ning ülejäänud seltskond väljendas
üksmeelset soovi minna Krabi lennujaama. Autojuht rallis linnatänavatel umbes
70 km/h ja vahepeal tekkis ka paar liiklusohtlikku olukorda, samuti sõitis
härra tuima näoga äärekividest üle. Meile tundus vägisi, et ta oli vist enne
sõitu midagi vähe kangemat pruukinud kui lihtne limonaad. Igatahes olime õnneks
esimeste seas, kes maha said!
Hotelli Hula Hula Anana
jõudmine valmistas esimese hooga palju rõõmu – uus, värske, suure basseiniga,
saabumisel pakuti küpsist ja mingit huvitavat lillat värvi mahlajooki. Pidime
siiski ca 1,5 h sisse registreerimist ootama ja tegime aega parajaks basseini
ääres, kuhu meid lahkelt juhatati.
Tuba oli samuti kena ja
avar, kuid ühe väikese nüansiga – nimelt puudus vannitoal uks. Vajadusel sai
hädale minnes kardina ette tõmmata, aga kui ühes toas elavatel inimestel
mingeid barjääre pole, siis pole ju üldse probleemi! Teiseks oli vann põranda
ligidal ja valatud (kivist). Kahtlemata huvitav kombinatsioon, aga meile siiski
võõras.
Et järgmiseks päevaks
oli vaja autot, otsustasime veidi ümbrust skaneerida ning ühtlasi poes käia ja
söögikohtadele silma peale visata. Autorenti me ei leidnud ja hotelli kõrval
asuv Tesco Lotus oli üllatavalt väike. Nii jätkasime kolmanda eesmärgi poole
püüdlemisega. Läksime siis Priidu soovil veidi viisakamasse Jaapani söögikohta
ja istusime maha, et saada menüü, tellida head toitu ja elu nautida. Aga kus Sa
sellega! Meile toodi menüü, kust lugesime välja, et supikomplekt maksab 279 B.
Mis seal ikka – tellime! Aga see menüü polnud nii lihtne, kui alguses tundus.
Põhimõtteliselt tuli endale ise 1) leem, 2) mereannid, 3) muud produktid ja 4)
kaste valida. Katsu Sa sellise asjaga hakkama saada, kui taolist süsteemi
esmakordselt näed, teenindajad räägivad vaid tai keeles ja pole üldse selge,
mitu erinevat komponenti ja kui mida kui palju sinna supi sisse üldse valida
saab?!
Pusisime tükk aega, aga
20 min pärast podises supp meil siiski laua sisse integreeritud pliidil. Aga
kui kaua ta keema peaks, kas siis peaks pliidi välja lülitama, mis režiimil see
üldse töötama peaks..? Oh jah, oli see vast väljakutse, kuid saime hakkama.
Seda suppi oli muidugi lõpmata palju ning ka rohelist jääteed oleks toodud
lauda liitrite kaupa, kuid ühel hetkel ei mahu kogu vedelik enam kõhtu ära. Pea
pool leemekesest jäigi alles.
Tänu sellele, et
pusisime ja sõime kaua, oli isegi kellaaeg märkamatult viie peale tiksunud, nii
et saime enne hotelli jõudmist veel poest vajaliku kauba ära osta. Hotelli
jõudes võtsime arvuti kaenlasse ja siirdusime registratuuri tüdrukute juurde,
et nad aitaks meil Google’st leitud
autorendifirmaga ühendust võtta. Meil oli nimelt selline plaan, et katsume end
hotellis võimalikult hästi arusaadavaks teha, sealt helistatakse autorenti ja
küll siis kohalikud toimetavad omavahel edasi. Tüdrukud ei olnud aga üldse entusiastlikud
ega sellist nägu, et tahaksid kangesti kuskile helistama hakata ja meie soove
vahendada. Abi saime aga siiski meile antud autorendifirma (Pure Krabi Car
Rental) reklaamvoldiku näol. Otsustasime, et helistame siis ise
voldikul olevale numbrile ja kuulame maad. Rendihind oli veidi liiga kallis
(1200 B/päev), sest meil oli planeeritud kulutada 1000 B/päev. Kõne võeti
vastu, läbirääkimised kujunesid edukaks ning järgmisel hommikul kell 09:30 pidi
uus Toyota Yaris hotelli ees olema. Ega me muidugi 100% kindlad polnud, et see
nii ka on :)
Õhtul jalutasime
turule, mida soovitas ka Krabi turismiinfo. Midagi väga suurt ja
märkimisväärset polnud, kuid saime siiski banaane, draakonivilja ja mangot.
Kõik need viljad olid imemaitsvad, suus sulavad ja küpsed..
Neljapäev, 28.03.2019
Krabi – Koh Samui
Hommik algas tavapäraselt
kenasti, aga hinges oli kerge ärevus – kas ikka saame auto? End välja
registreerinud, asusime ootama. Auto saabuski – ilus ja uus Toyota Yaris :)
Rentija oli Remy, kelle
abikaasaga olin eelmisel päeval läbirääkimisi pidanud. Küll oli hea normaalses
ingliskeelses suhelda. Tuli välja, et Remy on sakslane, kes elanud Tais juba 15
aastat. Alustas sukeldumisinstruktorina, siis leidis naise, vahepeal elasid
paar aastat Euroopas. Nüüd siis rendivad autosid ja paari villat. Mõtlesime, et
see on elu, mida võiks isegi elada.. Autos oli boonusena ka WiFi ning rendihinnaks oli meie
eelarvesse jääv 1000 B/päev. Ajasime paberid korda, saime kiita oma
innovaatilise e-riigi eest :)
ja asusime juba enne kella 10:00 teele sadama poole.
Mandri ja Koh Samui
vahel pakuvad praamiteenust kaks tegijat – eraettevõttest Seatran ja riigi poolt rahastatav Raja
Ferry. Nende ülesõiduajad ja piletihinnad on samad ja mandril
asuvad sadamad pea kõrvuti, kuid eeltööd tehes tuli välja, et eraettevõtte
praamid on uuemad ja teenindus parem, samuti kasutavad riiklikku praami rohkem
bussid ja suuremad veoautod, mis loogiliselt tähendab, et peale mahub sellevõrra vähem
sõiduautosid. Eelbroneeringut meil polnud, sest puudus kindel ettekujutus, kui
kaua samamasse sõidame ja mis kõik veel vahepeal juhtuda võib. Niisiis ei
osanud me arvata, mis ajal üldse üle saame.
Priidu lihasmälu saab
kõvasti kiita, sest valepidi liiklus tuli kiiresti meelde. Tai liiklus on küll
vasakpoolne ja rollereid siblivad nagu sipelgaid männimetsa all, kuid samas on
kõik liiklejad mõistlikud ning teatakse oma kohta ja õigusi liikluses.
Tähtsaimad liiklejad on ikka autod (kehtib ka suuruse reegel) ning kui
rollerijuhid soovivad sooritada manöövreid, tuleb vastav aeg ja koht endal
leida. Olgem ausad – kõige kohutavam seltskond liikluses on rolleriga sõitvad valged
turistid, sest nad ülbitsevad, nagu sõidaks oma kodumaal, tekitades sellisel
viisil käitudes aga ohtlikke olukordi. Etteruttavalt võib öelda, et nende kahe
nädala vältel, mis me Tais viibisime, ei näinud me siiski mitte ühtki avariid.
Mõned autod olid küll siit-sealt viga saanud, aga ei ühtki fataalse lõpuga
intsidenti.
Saime üle kella 13:00
praamiga ning kõik protseduurid toimisid täpselt nii, nagu oli ettevõtte
kodulehel olevas videos. Reis kestis poolteist tundi, istusime ülemisel dekil
ja jõime jääkohvi. Ülesaamise järjekord oli tegelikult päris pikk, aga meil oli
lihtsalt õnne. Broneeritud piletite reas tekkis ühel Honda Cr-V-l :) probleem ning umbes 10 broneeringuta
sõidukit, sh meie Toyota lasti lihtsalt vahele. Vahel ikka veab ka! Oleks
võinud ka nii minna, et tulnuks ootama jääda järgmist praami.
Koh Samui oli ilus ja
hakkas kohe meeldima ning Hotel
Ibis Samuti Bophut üks toredamaid hotelle, kus oleme olnud. Hotelli
territoorium ulatub koos aia ja basseinialaga kuni ranna ning ookeanini. Seega
oli üks minu unistus täitunud – leida hotell, kus saab basseini ääres
lamamistoolis lebotada, vahel ookeanis käia ja siis end mageda veega üle pesta
ning uuesti lamamistoolile pikali visata.
Sel õhtul jalutasime
veidi ringi ning sõime õhtust kohas, mille teeninduskultuur vääriks eraldi
peatükki, aga ma ei viitsi sellest siiski kirjutama hakata (ha-ha!). Märksõna: #aegaon.
Oi see hotell oli ikka tore
ja jälle sai kinnitust see, et puhkusega rahulolu sõltub suuresti sellest,
missugune on hotell ja selle võimalused.. Hommikusöök oli rikkalik (aga tuli
siiski kainet mõistust säilitada), aed ja basseiniala suurepärased. Mida veel
tahta! Kella 13-14 vahel on basseinibaaris ka happy hour. Ainukene miinus oli tuba iseenesest, sest see polnud
päikese poole ning oli seetõttu veidi rõske, kuid elasime üle.
Reedene plaan oli käia
koskede juures (Waterfall 1 ja 2).
Mõlemad on tasuta, kuid parkimine maksis vastavalt 20 ja 60 B. Teise hind
sisaldas ka pudelit vett. Kosesõpradel on soovitatav külastada kindlasti
esimest koske, kuna see on suurem ja sinna on ka lihtsam ligi pääseda. Teine
eeldab päris korralikku turnimist. Meile oli see käkitegu, kuid veekraanid
pääsesid ikka lahti. Kokkuvõttes olid mõlemad kahjuks veevaesed, mis oli
tingitud praegusest kuivast aastaajast. Sealkandis oli ka elevantide park, mis
– ma loodan – polnud väga populaarne.
Ja muidugi ei saa
unustada vahvaid sõpru meie lemmikust multifilmist. Priit sai pildile kohe
mitme erineva staariga.
Üksikuid ja eraldatud
väikesi rannasoppe sel saarel pole ning liiklemise loogika seisneb selles, et
peatee kulgeb ringiratast ümber saare. Koh Samui on täis ehitatud ning ookeani
ääres tühja ja kasutut ruutmeetrit naljalt ei leia – reas on hotellid jm majutusasutused,
toitlustuskohad ja avalikud suuremad rannad.
Reede õhtuti toimub Fisherman Village’s, kus olime
põhiliselt, ülipopulaarne ja suur ööturg. Rahvast on tohutult – sellega tuleb
paratamatult arvestada, kuid valikut on samuti – nii asju kui süüa ja juua.
Olime päeval paastu
pidanud, kõhud olid tühjad ning alustasime satay
varrastest (Priit võttis siga ja mina kana). Mõlema suud olid kõrvuni,
hambavahed liha täis ja silmad mõnust vidus. Millised maitsed! Aga oli muudki
põnevat. Proovisime krokodilli liha ja peale selle ka satikaid (prussakad,
rohutirtsud, vaglad).
Krokodill meenutas
veidi kanaliha, kuid lihakiud oli isegi veidi lühem ja sellevõrra pehmem. Samas
oli veidi kahju, et liha pintseldati maitseainega korralikult üle, sest oleks
tahtnud seda päris mekki kätte saada. Satikad ei tekitanud hirmu ega
vastumeelsust, sest olid kõvasti õlis küpsetatud ja põhimõtteliselt krõpsud.
Hinnad olid järgmised:
sea/kana varras 50 B, krokodilli varras 100 B ja putukate mix 30 B. Hästi
maitses ka värske guaavamahl. Jalutasime
veel tükk aega ringi, sagimine ei näidanud raugemise märke. Lõpuks oli aga ikka
tunne, et midagi tahaks nagu veel. Maandusime rannas asuvas restoranis, kus
läksime lihtsa vastupanu teed – pizza ja jäätis. Viimasega võis iseäranis
rahule jääda, sest poodides müüdav (mitte Algida ega Magnum) kohalik jäätis on
selline teistsugune.. vist piimast ja teistsuguse maitsega, kui tavaline
eestlane on harjunud :)
Laupäev, 30.03.2019 Koh
Samui
Meie teine hommik Koh
Samui saarel algas esmakordselt pilviselt ning esialgne katsetus basseini ääres
päikesevann võtta ja rahulikult ristsõna lahendada jooksis liiva. Panime siis
hoopis Toyotale hääled sisse ja võtsime plaaniks vaatamisväärsused üle kaeda.
Esmalt sai sihikule võetud The Big Buddha,
mis on Fisherman Village’st ca 5 km. Oli teine suur ja kuldne küll,
kuid Malaisias Batu Caves’is asuvale
monumendile ei saanud see eksemplar mitte ligilähedalegi. Arvestades kellaaega,
liikus turiste juba palju ning ka erinevad müügiletid olid juba avatud.
Kuju vaatamine oli
tasuta, kuid templisse pääsemine vist maksis. Tore, et sai käidud, kuid midagi
erilist me kujus ei leidnud. Sõitsime edasi idapoole (Chaweng’i rand jne), mis
on ühtlasi saare pidusem ja kärarikkam piirkond. Seal on hulgaliselt
meelelahutusautusi, ööklubisid ja poekesi. Tundus, et ka noori oli rohkem ja
kohati kangastus isegi Patong. Rahuarmastajana sain kohe aru, et see piirkond
Koh Samui’st polnud minu maitse. Käisime ka esimest korda tanklast läbi, sest
paak oli poole peale sõidetud. Kütusehinnad ei ole Eestiga võrreldavad ja
jäävad tunduvalt alla euro liitri kohta. Tankimissüsteem toimib sarnaselt
teistele Aasia riikidele ehk ise ei pea autost väljuma, töö teeb ära nö
operaator, kellele tuleb maksta, viisakas on jätta ka jootraha.
Olime seni söönud juba
kohalikku arbuusi, banaani, mangot, draakonivilja, papaiat, ussivilja ja melonit,
kuid veel mitte vanu sõpru mangosteene. Sestap käisime turul ja ostsime lisaks
neile veel longaneid ja minibanaane (isver, kui head need banaanid on!)
Tegelikult maitsevad kõik viljad jube hästi!
Tänu sellele, et ilm
oli pilves, avanes ka võimalus suuremates poodides käia, kust sai juba koju
viimiseks produkte soetada. Etteruttavalt võib öelda, et peale söödavate
suveniiride ei osanudki me eriti midagi osta.
Lõuna ajal tuli päike taas
välja ning kui kõhud olid puuvilju täis, siirdusime hommikust plaani
realiseerima. Õhtupoolikul oli ülemaailmne „tunniks ajaks elektri tarbimise
katkestamise“ kampaania ning vastav üleskutse meie hotelliski. Selleks puhuks
(või siis laupäeva puhul?) sätiti juba lõunast üles neli ümmargust valge linaga
lauda, söögiletid ja esinemiskoht. Põhimõtteliselt võttis see ettevalmistus
terve päeva. Kui paar maja edasi asuvas kohas õhtul söömas käisime ja hiljem
mereranda mööda tagasi jalutasime, ei saanud küll aru, et elu oleks oluliselt
pimedamaks muutunud. Seal, kus pidu ette valmistati, lõõmasid prožektorid ja
pidu käis täie hooga, kuid osa võtsid vaid kohalikud, sest „töökeel“ oli tai :) Sel õhtul sai ka esimest korda haikala
proovitud – midagi väga erilist ei olnudki, aga ikkagi üks eksootiline linnuke
jälle kirjas.
See oli ühtlasi meie
viimane õhtu Koh Samui’l ja mida siis kokkuvõtteks öelda? Kahtlemata väga tore
saar ja meeldiv isegi pigem keskealistele, sest Patongi-laadset laaberdamist me
ei kohanud. Tundus, et turistid on keskmisest jõukamad ning ka üldine
hinnatakse oli nö mandrist kõrgem. Meie reisisime praamiga, kuid tegelikult on
saarel ka lennujaam. Vähemalt hetkel tuleb siiski arvestada asjaoluga, et
lennupilet on kallis, sest sel liinil on vaid üks vedaja ehk siis tegemist on
monopoliga. Praamid on aga nendest, mis Koh Phi Phi vahet sõidavad, toredamad,
sest saab viibida dekil ning ka pardabaar on rikkalikum. Praamipilet (juht,
reisija, auto) maksid kokku 590 B. Kes praame kasutada plaanib – jälgida tuleb,
missuguste sadamate vahel opereeritakse! Erinevad vedajad kasutavad erinevaid
samamaid.
Pühapäev, 31. märts
2019 Koh Samui – Krabi/Ao Nang
Ärkasime üsna varakult
ja sõime hommikuks mõnusaid pühapäevaseid pannkooke. Plaan oli selline, et kuna
broneeringut polnud, sätime end sadamasse kella 09:00-ks. See tähendanuks, et
09:00 praam väljub, 10:00 praami järjekord liigub eest ära ning meil on lootust
üle saada kella 11:00 praamiga. Nii läkski. Kuna meil oli autos WiFi, siis sain mina näiteks üle tunni
aja tööd teha, mis sobis väga hästi.
Sadamast Ao Nang’i oli
üle 200 km ning seda aega sai omakorda selleks ära kasutada, et leida hea ja
mõistliku hinnaga hotell. Booking.com
ja Google’i arvustuste koostöös
valisime välja Andaman Breeze Hotel’i,
milles ei pidanud absoluutselt pettuma (30 eurot öö eest). Tegemist oli täiesti
uue hotelliga ning siin-seal oli isegi veel ehitustolmu! Tuba oli ilus, puhas,
valge ja hea värske õhuga, vannituba nägi väga peen välja ning lisaks oli meil
ka rõdu, kus oli ruumi vabalt kahele ja jäi veel ülegi. Veel kord saime
kinnitust sellele, et tuba tasub võtta Booking.com
kaudu, sest letihind oli kahe öö peale 20 eurot kallim.
Veidi aega basseini
ääres lesinud ja ujunud, jalutasime keskusesse/randa (1,8 km) ja leidsime
mõnusa söögikoha. Võrreldes Koh Samui ja Koh Phi Phi saartega olid mandri-Tai
söögid ja joogid odavamad küll. Juba smuutid ja šeigid on kaks korda odavamad.
Esimene mulje Ao
Nangist oli päris OK! Kindlasti mõistlikum kui Patong, aga noori ja pidulisi
oli kindlasti vähem. Rannajoon on Ao Nangis ilus ja päikeseloojangu nautimiseks
just kui loodud. Söögikohti on igasuguseid ja igale maitsele ning ka
massaažisalonge leidub kohati isegi ridamisi. Kusjuures pooled salongid näevad väga
viisakad välja. Õhtul õnnestus meil isegi vihma kätte jääda ning hotelli jõudes
olime üsna märjad, kuid tegelikult valmistas see meile rohkem nalja kui
pahameelt. Soe oli ju ikka ning saigi loomulikku dušši!
Esmaspäev, 01.04.2019
Ao Nang
Ärkasime varakult
(kõlab juba üsna tavaliselt), kuna päevakava oli tihe ja plaane täis pikitud.
Hommikusöök oli võimas – kõike ja hullus koguses! Isegi munapraadija oli
munamenüüga vapralt kõige muu kõrval seismas. Meil oli nii kahju, et tal tööd
polnud, sestap võtsin minagi ühe munapudru. Ja kui Priit piilus hommikusöögi
lõpuks nimekirja (sest sai võtta nii hommikusöögi kui – söögita tuba), siis oli
seal kogu hotelli peale kokku 16 inimest… Mida kogu selle ülejäägiga peale
hakati – ei tea.
Aga nüüd meie
plaanidest. Esmalt oli kavas külastada The
Tiger Cave ja Big Buddha kuju,
kuhu oli sõita umbes 20 km. Olime eelnevalt lugenud, et on veidi ronimist, aga
seda, mis seal tegelikult ees ootas, poleks osanud ka halvimas unenäos ette
arvata. Parklasse jõudes olime esmalt positiivselt üllatunud, et parkimistasu
polnudki, kuid siis tuli see-eest 20 B eest rätik rentida, et mina pühas kohas
ikka siivsalt mõjuks (loe: õlad kinni kataks). Ja siis hakkasime rahulikult
1237-astmelisest trepist üles astuma, et mäe tipus Buddha kuju vaadata. Mäe kõrgus on muide 275 m ehk nagu meie
Suur-Munamägi, aga tasub silmas pidada, et Suure-Munamäe kõrguse mõõtmine algab
merepinnast ning tema tegelik kõrgus ronija suhtes on siiski märksa tagasihoidlikum.
Põhimõtteliselt olid
trepid püstloodis ja osaliselt oli astme kõrgus ca 30-35 cm. Ning päike siras
ilma pilvedeta. Vahetpidamata. Tilkusime mõlemad sõna otseses mõttes üle terve
keha, nagu oleks paduvihmas kõndinud. Isegi põlved higistasid! Kui me esialgu
väga ei puhanud, siis viimase 1/3 peal tekkis pause aina enam. Hommikul söödud
muna ja puuviljad kippusid vahepeal vaheldumisi üles tulema, aga õnneks
jõudsime enne toidu ülestuleku finaali ikka tippu.
Mis seal siis oli?
Kuldne Buddha kuju. Kindlasti väga oluline sümbol religioossetele inimestele,
kuid meile pigem kuju nagu kuju ikka. Aga kuna olime nii kõrgel, siis oli vaade
muidugi hunnitu. Isegi üsna kõrge kirikutorn, mis maapinnalt vaadates on üsna kõrge,
tundus ikka väga kaugel olevat.
Allaminek läks õnneks
oodatust märksa libedamalt! Üllatav oli see, et hoolimata suurtest turistimassidest,
oli ronijaid ligikaudu 20 :). Priidu kommentaar
võttis selle patukahetsusraja kokku üsna hästi: „ Kui keegi küsiks, kas minna,
siis ütleks, et mõtle enne üheksa korda ja kui kümnendal korral kahtled, siis
mine“ :). Nii ongi. Tee
peal möllasid ringi otse loomulikult ka ahvid.
Järgmisena oli meil
plaanis külastada 75 km kaugusel asuvat Thung
Teao metsa rahvusparki, kus on looduslik vihmamets ning Emerald ja Blue Pool allikad/järved, kuhu viivad toredad matkarajad.
Parkimine maksis 60 B
ja täiskasvanu pilet rahvusparki 200 B. Rada oli tõesti tore ja samuti Emerald Pool. Veekogusse end kastma me
siiski ei läinud, sest rahvast oli vees korralikult ja nagu ei tõmmanud sinna
sekka..
Panime lootused Blue Pool’ile, mis asus raja lõpus, aga
saime tünga – sinna sisse minek oli keelatud. Aga mis seal ikka, pole hullu!
Iseenesest oli Blue Pool tõesti
müstiline, kuna sealse „basseini“ vesi oli helesinine ja täiesti läbipaistev.
Need olid nö kaks to-do listi atraktsiooni. Seejärel viis
tee meid tagasi Krabi linna, kus külastasime Vogue-nimelist kaubanduskeskust,
aga ei saanud midagi. Samuti Big C kaubanduskeskust,
kust lootsime hankida kohvri, kuhu mahutada juurde tekkivad asjad. Eesmärk sai
täidetud ehk et täiendasime oma kohvrikollektsiooni ning lisaks saime ka söögi-
ja joogipoolist.
Sellega see päev aga
veel ei lõppenud, sest jalad olid ronimisest väsinud ja neid pidi ju ometigi
ühe korraliku massaažiga turgutama. Auto hotelli ära parkinud ja end veidi
värskendanud, seadsime sammud peatänava äärde, et mingi soliidsem
massaažisalong leida. Valik langes üsna suure salongi kasuks, kuna 1) hinnad
olid head, 2) salong oli suur, mis pidi tähendama, et saame mõlemad korraga
löögile ning 3) kõik nägi viisakas välja. Kuna on teada fakt, et tai massaaž on
ai-ai, siis võtsime mõlemad harilikud õlad-selg massaaži.
Käisime jalapesus ära
ning meid juhatati tagaruumi, kus massaažimatid olid asetatud nagu madratsid laulu-
ja tantsupeo ajal Tallinna koolimajades. Ainuke erinevus oli see, et tuba oli
praktiliselt pime ja mattide vahel olid kardinad. Lõppkokkuvõttes oli tegemist
ikka tai massaažiga. Mul on tunne, et nad ei oska tegelikult muud tehagi.
Piinlesime seal oma tunnikese ära ja mõtlesin ikka päris mitu korda sellele,
kumb oli hullem – kas need 2x1237 trepiastet 40-kraadises kuumuses või see
valu, mida pidi massaažis taluma. Priidu tagasiside oli see, et kui enne
valutas üks õlg, siis pärast valutasid mõlemad. Selleks õhtuks polnud meil
õnneks rohkem plaane, sest ka õhtusöök oli Big
C-st ära ostetud.
Teisipäev, 02.04.2019
Ao Nang – Bangkok
Teisipäev oli
planeeritud suureks ootamiseks. Esmalt ootasime seda, et saaksime meie vahva Toyota
Yaris’e Remy’le tagastada. Õnneks polnud tal tagastamiskoha vahetamise vastu
midagi ning kella 10:00 ajal oli selle toiminguga ühel pool. Pean ütlema, et
see oli väga tore rendikogemus ja kui on võimalus, et rendiautos on ka WiFi, siis tasub seda kindlasti
kasutada!
Edasi hakkasime ootama
hotellist väljaregistreerimist ning seda aega sai parajaks tehtud basseini
ääres. Kella 12:00-ks olime broneerinud transfeeri lennujaama (600 B).
Mikrobuss, millega meid sõidutati, oli seest uskumatu – oleks nagu tuhkatriinu
kuldses tõllas sõitnud! Mikrobussi lagi ja mõned muudki elemendid olid kuldses
ja kiiskavad, sisu oli heledast nahast. Ma ei usu, et kunagi veel sellist autot
näeme :).
Krabi lennujaama
kohalike lendude terminali turvakontroll oli naljanumber. Korra vaadati boarding pass’i (eesmärgiks tuvastada,
et oleksime õiges terminalis), siis lasti pakid lindilt läbi (ma pole kindel,
kas nad neid ekraane seal üldse vaatasid) ning kolmandas etapis visati pilk
kiirelt peale passile ning rebiti hotellis lahkesti välja prinditud boarding pass’idest pool ära. Kolm tundi
ootamist ja kogu bürokraatia. Isegi kreemid, šampoonid jm vedelikud oleksid
võinud olla mööda kohvrit laiali.
Need kolm tundi olid
muidugi huvitavad, sest selles lennujaamas polnud tõesti mitte midagi teha!
Seal oli põhimõtteliselt üks värav.. ja mitte ühtegi elektroonilist ekraani.
Infot vahetati tahvlitel puidust tähemärkide abil. Päriselt ka. Aga iga halb
asi on millekski ka hea. Näiteks hakkasin seda blogi tasapisi sisse toksima
(sest mulle meeldib reisil olles käsikirjas märkmeid teha..).
Tegelikult oli ka
pardalemineku protseduur üks omaette põnev nähtus. Esmalt jagati inimesed nelja
tsooni. See tekitas järjekorrad jne. Seejärel suunati inimesed bussi, mis
sõitis lennuki poole umbes-täpselt 10 m. Sealt mindi juba suvalises järjekorras
lennukile. Nali seisnebki selles, et esimesena said bussi peale ootama
prioriteetsed inimesed, lapsevanemad koos mudilastega jm kõvemad tegelased. Aga
ootama… ja buss peale! :D Ühesõnaga tai loogika on teistsugune. Lennureisi ajal
lahendasime oma ristsõnu ja poolteist tundi möödusid uskumatult kiiresti.
Bangkok’i jõudes oli
meil hotelli saamiseks kindel plaan võtta „Taxi
meter“ takso. Alternatiiv olnuks buss+rong+kõndimine pimedas Bangok’is, mis
ei olnud aga väga meeldiv väljavaade. Taksosüsteem toimib nii, et terminalist
väljudes tuleb tabada „taxi“ viidad,
seejärel õigesse kohta jõudes võtta aparaadist järjekorranumber,liikuda
vastava numbriga teeninduslaua juurde (nagu pangas) ning seal sõit koos
dispetšeri ja taksojuhiga kokku leppida.
Tegelikult lihtne, aga
meile lihtsalt harjumatu. Kogu seltskonnast rääkis kõige vähem ingliskeelt
taksojuht. Niisiis pidime ise tema Google
Maps’i hotelli aadressi sisestama. Samuti oli meil endil terve sõidu vältel
maps.me avatud. Hotelli jõudmiseks
oli kaks varianti – kas läbi linna või kiirteid pidi. Taksojuht küsis, kumba
varianti eelistame ning meie loogika ütles kohe, et pigem kiirteemaksud kui
venimine koletutes ummikutes. Tagantjärele kindlasti õige otsus. Sõit kestis
umbes 45 min ja maksis koos jootrahaga 400 B (sh kiirteemaksud 70 B). Taksod on
iseenesest korralikud, kuid ka foorumites on kirjutatud, et 100% peab jälgima,
et tegu oleks ikka taksomeetrit omava taksoga ja et see ka käima pandaks. Kes
kardab taksot, siis võib Internetis broneerida ka transfeeri, mille hinnad on
vahemikus 900-1200 B.
Viimaseks majutuskohaks
oli The
Residence on Thonglor by UHG. Tegemist oli üle 30 m2 korteriga, kus
meie kasutuses olid elutuba-köök, magamistuba ja vannituba. Kõik oli
suurepärane ja viskasime isegi nalja, et selles korteris võiksime me isegi
elada. Ühe öö hind oli 1500 B ning see sisaldas hommikusööki, korteri
igapäevast koristamist, kahte LCD
telerit, kogu toidutegemise varustust ja Internetti. Vannitoas oli nii vann kui
mitmefunktsiooniline dušš. Pole paha või mis?
Kuna lõunat me ei
söönud ja õhtu oli käes, tuli minna toidujahile. Seekord ei olnud tahtmist
välja sööma minna ning kombineerimise õhtusöögi tänaval asuvas kärus grillitud satay-varrastest, hotelli kõrval asuva
pagaripoe valikust ja minimarketi valikust. Sõime ja jõime, vaatasime veel
telekat ja vajusime unne. Oli ju ikkagi raske päev olnud! :)
Kolmapäev, 03.04.2019
Bangkok’i päev
Kolmapäev oli
linnapäev. Ärkasime ja ehmatasime ära – vihma kallas nagu oavarrest! Läksime
siis sööma ja lootsime, et miski muutub. Nii oligi. Umbes tunni pärast oli
päike taas väljas. Suuri plaane meil siiski polnud, sest Bangkok on siiski nii
suur lnn, et ei oskagi kohe kuskile konkreetsesse kohta minna. Kõndisime
kaubanduskeskuste suunas, kuid Bangkok ei soosi siiski väga jalakäijaid..
Kaugeltki mitte
kõikidel tänavatel polnud kõnniteid ning vahepeal oli meil imekitsastel
tänavatel liikuvate autode vahel laveerimiseks vaid 30-40 cm. Kõndisime mõned
kaubanduskeskused läbi, aga nali naljaks – meie rahakottidele vastuvõetavaid riideid
sealt leida polnud ning mis oli, nägi välja väga tai-pärane.
Et veidi veel ringi
liikuda, otsustasime mõne peatuse sky
train’iga sõita. Ostsime aparaadist piletid ning asusime perroonile ootama.
Ühel hetkel küsis üks naisterahvas meilt, kas seisame järjekorras. Ehmusime,
aga kinnitasime väga püüdlikult, et ikka-ikka! Alles siis panime tähele, et
inimesed seisid reaalselt piki valgeid jutte kulgevates järjekordades, et ikka
intelligentselt rongile minna. Vot nii. Rong oli kena, kuid üldiselt on kõik
transpordiliigid üsna ülerahvastatud.
Päeva teine
ühistranspordikogemus sai tõeks läbi kanalipraami. Nimelt on Bangkok’is palju
kanaleid, millel pakuvad transporti suured mootorpaadid. Jälle need kuldsed
sõnad – oli see vast kogemus! Liikuri keskel asuvast mootorist tuli sellist
sinist diislivingu, et kohati oli õhk tossust paks.
Lisaks hämmastasid need
vaated, mis avanesid kanali kahel kaldal. Sildade all olid siis peatused ja
sillaalused olid täis kaubitsejaid ja toidupakkujaid. Uuhhh.. sellisest kohast
ei oleks ka meie julgenud mitte mingil juhul midagi söödavat osta. Eesti ja Euroopa
keskkonnaaktivistid peaksid enne suurt sõnavõttu siinse kohutava reostamise ja
raiskamise teemal kõik kohustuslikus korras Aasiast läbi käima. Eriti nendest
suurest linnadest! Igatahes oli meeldejääv.
Päeva teine pool möödus
hotellikatusel basseini ääres. Rahvast polnud ning tundsime end väga muhedalt.
Mõnus suur bassein, jahe vesi, võimas vaade, külm õlu.. mida veel tahta :).
Õhtul jäi jälle väljas
söömata, sest eelmise päeva tänavakäru-grill istus hästi ja jalad viisid meid
jälle tuttava vanakese juurde. Lisaks võtsime mingist kuurialusest sealiha
hautist ja pagari juurest saia kõrvale. Hautis ja varraste kõrval olev roheline
pipar olid sedavõrd võimsad, et vahepeal jäi söömine sootuks katki ja et end
kuidagigi aidata, hoidsime lihtsalt vett suus. Õhtul hakkasime vaatama „Pearl
Harbor’it“, aga see on vist kolmas kord, kui see film taas poole peale jäi.
Peab see ka üle terve maailma alati kell 22:00 hakkama! Selle päeva tähtsündmus
oli ka järjekordse Citroen’i märgi
juures pildi tegemine :).
Neljapäev, 04.04.2019
Bangkok ja lahkumine Taist
Meil oli selle päev
osas tõeline dilemma – kas minna pärast välja registreerumist lennujaama ja
osta endale mingi lounge’i pääsmed,
et siis lihtsalt istuda ja süüa või siis paigutada see raha lisapäevale hotellitoas.
Dilemma põhjus oli selles, et lend väljus alles kella kümne ajal õhtul. Otsus
langes viimase kasuks, kuna vabakava järgi hotellis ja basseini ääres
vedelemine tundus lihtsalt mugavam. Ja nii see päev tegelikult ka möödus.
Astusime toast välja
alles kella kuue ajal ja viipasime takso. Eelpool öeldud hoiatusest me kinni ei
pidanud – taksojuht pakkus meile fikseeritud hinda ja taksomeetrit käima ei
pannud. Võtsime aga pakkumise vastu, sest teadsime, kui palju sõit lennujaama maksab.
Kuid ikkagi – kui hind pole teada, siis ei tasu nii sõita!
Lennujaamas algas kõik
tavapäraselt. Esimese hooga oli meie rõõm suur, sest saadaval olid ka Turkish Airlines’i check-in kioskid, aga kui olime sooritanud kõik toimingud, tuli ekraanile
teade, mis suunas meid lahkesti check-in
lauda. No mis seal ikka! Õnneks läks ka lauast läbi käies kõik kiiresti.
Jalutasime ringi, ostsime
veel mõned maiustused, käisime söömas, jõime viimase mangosmuuti ning juba
jõudiski kätte aeg oma väravasse liikuda. Protseduurid kulgesid sujuvalt ning
lend väljus õigeaegselt. Kella 00:00 ajal saime veel ühe õhtusöögi! Pool jäi
vist küll söömata, sest lennujaama saiast oli veel kõht täis, aga veinid pidi
ikka ära jooma, et pea veidigi sassi läheks ja uni tuleks.
Ega seda und ikkagi
väga ei tulnud, sestap sai ära vaadatud paar filmi, mis tegi kokku juba neli
tundi. Tund-kaks und lisaks ning juba jälle sai süüa! Seekord jäi veel rohkem
järele, sest lihtsalt niisama istudes ei kulu energia sugugi ära.
Jõudsime kella 05:00
paiku Istanbuli. See oli jällegi huvitav kogemus, kuna Atatürk’i lennujaamal
oli 05. aprill viimane tööpäev. Juba 06. aprillist olid kõik lennud uude
lennujaama suunatud. Olgem ausad – eks see vana lennujaam oli ka ajale jalgu
jäänud, vana ja väsinud. Mitmetes poodides olid sooduspakkumised, kuid vähemalt
rahvusvaheliselt tuntud magusabrändid ja lõhnad polnud küll tavapärasest
oluliselt madalama hinnaga. Saime siiski kaks pudelit kohalikku valget veini.
Kolm tundi venisid
kaunis pikalt, sest väsimus andis tunda ja eks kogu sellest ootamisest ja
rändamisest oli ka villand. Oma Tallinna väravas nägime taaskord üle kahe
nädala ka eestlasi, sest kuigi enne minekut, et „pool kodumaad“ on Taisse
kolinud, siis puhkuse vältel ühtegi rahvuskaaslast näha polnud. Kus nad siis olid??!?
Tallinnasse maandumisel
ostsin telefoniga bussipiletid ära ning saime järgmise väljuva bussiga
Tartusse. Priit vaatas ruutus silmadega uudiseid ja näppis niisama telefoni,
kuna talle ei meeldi reisi ajal magada :),
mina jõnksatasin pea terve tee pead nii vasakule, paremale kui ette. Tartus
tuli ema meile bussijaama vastu ja läksime kassile järele. Kuigi olime oodanud,
et ta tuleb joostes ja püstisabaga vastu, siis nii siiski polnud. Pikutas teine
diivanil ja ei liigutanud kõrvagi – on alles tüüp!
Kokkuvõttes algas lugu
hästi ja lõppes samuti hästi. Ootasime terve reisi, et midagi läheks ka
halvasti või vähemalt veidi halvasti, aga mitte midagi! Me jälgisime isegi oma
reisiplaani lausa punktuaalselt, mis tegelikult tundub täiesti uskumatu – oli
meie kava ju nii tihe ja seiklemist tulvil. Pidime niisiis rahule jääma ja
jäime ka, sest sedavõrd vaheldusrikast, mitmekesist ja uudseid kogemusi
hõlmavat reisi polnud meil varem olnud. Küllap on ringi rännates ka julgust
juurde tulnud, tänu millele julgesimegi rohkem riske võtta ja erinevaid
võimalusi proovida. Saime selgeks, et ühistranspordiga liiklemine pakub
elamusi, aga on samas ka pidev ootamine, aega kulub rohkem ja näeb väga palju
vähem, kui autoga ringi liigeldes. Sestap tundsime end kõige paremini just sel
perioodil, kui omasime autot – nii olid avastamiseks vabad kõik nurgatagused ja
muidu vaid aknast huvitavana paistvad kohad.
Kindlasti on Tai koht,
kust võiks Kagu-Aasia avastamist alustama. Meil oli Tai kolmas selle piirkonna
riik ning seetõttu tundus kõik ka turvaline ja tuttavlik, kuid see-eest saigi
kõike veel julgemalt katsetatud. Mine tea, ehk läheme sinna veel ühel heal
päeval tagasi. Lennureisid Taisse pole ju nii tapvalt pikad ja kurnavad :)
