Bali reisiblogi: Kaks nädalat paradiisis

1. päev, 15. veebruar 2017

Denpasari lennujaam on küllaltki väike, aga see-eest lihtsa ja loogilise ülesehitusega. Neil on seal täpselt üks lennurada ning liiklus õhku ja õhust alla toimib hästi. Mingeid eraldi makse (selle eest, et oleme turistid, et riiki siseneme või mingil muul põhjusel) maksma ei pidanud. Tuli vaid ametniku juurest läbi käia, kes ilma laualt pilku tõstmata passi templi lõi. Lennujaamast väljudes ja esimest korda kohalikku õhku nuusutades erines tajutu kodusest kargusest palju – õhk oli hoolimata kella kaheksast kuum, niiske ja raske.

Lennujaamast me autot ei rentinud ja lahkete BlueBird’i juhtide ega muude vahvate transpordisektori ettevõtjate käest teenust ei soovinud ning otsustasime ööpimeduses ise tee lennujaamast hotelli leida. Peale mõningat pusimist, mis tulenes lennujaama territooriumilt väljapääsu otsimisest, ja higistamist sihtkohta ka jõudsime. Esimese hotelli olime eelnevalt siiski ära broneerinud. The Hotel Tusita oli igati viisakas asutus. Algatuseks pakuti värsket puuviljajooki ning siis asusime pabereid täitma. Tuba oli kena ning vaid mõned sipelgad sibasid mööda põrandat edasi-tagasi. Tusitast saime endile ka mõnusad sussid, mida terve ülejäänud reisi vapralt kaasas tassisime, kuna nendega oli väga mugav toas ja basseini ääres ringi sahistada. 

Kotid maha pannud ja paari kihi riiete võrra kergemana, suundusime taas Kuta öhe, et lähiümbrust kaardistada ning joogipoolist ja midagi näksimiseks hankida. Esimesed kohalikud joogid ja kaua-oodatud wasabi kattega herned ei andnud end kaua oodata. Öö möödus rahulikult ning enam-vähem sai ka magada.

2. päev, 16. veebruar 2017

Esimesed päikesekiired Kuta’s jäid nägemata, sest päev algas vihmaga. Tekkis juba mure, et kas nii hakkabki olema. Õnneks oli selline hommik erand. Vihm meid siiski ei morjendanud ning pärast individuaalset hommikusööki (kui külastajaid on vähe, siis tuuakse külastajatele personaalsed hommikusöögid ning enamasti on valida „American Breakfast“, „Continental Breakfast“ ja „Balinease Breakfast“) suundusime lootusrikkalt rendiautot otsima. Entusiasm kadus kiirelt, kuna vihma hakkas lausa kallama, kõnniteed puudusid, autod pritsisid ning me ei kohanud mitte ühtki asjalikku autorendiettevõtet. Kokkuvõttes saime auto renditud hotellist ning seda tänu lahkele retseptsiooni noormehele, kelle sõbral oli just üks auto pakkuda. Selleks hetkeks oli ka päike väljas ning jäigi püsima järgnevaks kaheks nädalaks. Auto osas oli tegemist suhteliselt päevinäinud punase Suzukiga, millel oli küll manuaalne käigukast, kuid mille hind oli 16 €/päev.

Mingeid erilisi pabereid ei vormistatud ja omanik oli mõlkidest isegi teadlik. Selle võrra sai edaspidi võtta veidi kallimaid hotelle, kuna eelarve koostamisel olime arvestanud rendihinnaga 20 €/päev. Seda ei pea vist mainima, aga liiklus on seal siis vasakpoolne! Pakkisime kiiresti asjad ja suundusime Candidasa poole, sest pärast seda linnakest pidi Google info järgi üks vahva rand olema, mil nimeks „Virgin Beach“. Ranna ka leidsime ning tore ta oli (sinna pääsuks tuleb kohalikele sissesõidumaksu maksta – paar €!). Kuna sel päeval veel randa ei kippunud, sõitsime Candidasa’sse tagasi. Läksime kohvikusse ning sattusime väga sobivalt happy hour’i peale. Varustatuna külmade jookide ning Internetiga, hakkasime otsima ööbimiskohta, mille leidsime paar maja eemal. Puri Pandan Restaurant and Bungalow** (25 € koos hommikusöögiga) oli meie esimene bungalow’s ööbimise kogemus – kompleks koosnes mere ääres asuvast avatud restoranist ja aiast, mis oli täis eraldi väikeseid etikuga majakesi.

Majakese sisemus oli üsna päevinäinud, kopituse aroom käis üle lillelõhna ja oleks võinud ka puhtam olla. Kogemusi ei olnud meil varem ka sellega, et toas jalutavad ringi sisalikud, ämblikud, paar prussakat ning et tualettruum on avatud ehk kui soovid, astu duši alt või WC-potilt otse isiklikku 1-2 m2 aiakesse lageda taeva alla. Pluss oli muidugi see, et õhuvärskendajat ei lähe kunagi tarvis. Õhtune jalutuskäik pimeduses (tänavavalgustust polnud) viis meid väga mõnusasse söögikohta, kus võtsime selle reisi esimesed mereannid, Bali marinaadis kala, proovisime kookospalmi puskarit (oli väga halb) ning lasime värskelt pressitud puuviljamahladel hea maitsta. Muidugi ei puudunud õhtusöögilt ka romantiline päikeseloojang. 

Öö möödus pigem rahutult, kuna unerütm oli siiski veel veidi segamini ning igast kandist kostus hääli – selgusetuks jäi vaid see, kas need hääled kostusid õuest või toast…?

3. päev, 17. veebruar 2017

Hommik algas imelise hommikusöögiga eelpoolmainitud restoranis, mille lauakesed olid sätitud kuni kaljunukini. Ilus idülliline vaade kompenseeris öised hääled ja riietele jäänud kopituse aroomi. Võtsin teist korda järjest „Balinease Breakfast“i, kuna musta riisi puding on üks nende traditsioonilisi desserte, mida pakutakse ka hommikusöögiks. Esimesel hommikul söödud „Balinease Breakfast“ oli samuti meeldejääv, koosnedes väga(!) suurest kuhilast nasi goreng’ist, mida ma viisakuse pärast võtsin, aga portsu nähes edaspidiseks igasuguse viisakuse ka minetasin. Priidu banaanipannkoogid ei jäänud pudingule üldse alla (aga võin etteruttavalt kinnitada, et nädala möödudes ei tundunud pannkoogid enam nii ahvatlevad…, rääkimata munaroast, mida sai küll tellida mis iganes kujul). 

Vaade nauditud ja kaks kannu head tummist kohvi joodud, pakkisime asjad, ajasime rannariided selga ja võtsime suuna ranna poole. Enne seda läks veel muidugi aega, kuna pidime kaubandusvõrgust endile käterätid hankima. Kokkuvõttes saime päris kvaliteetsed käterätid ning tükk maksis ca 4 €.

 

Virgin Beach oli Google’s antud soovitust väärt, kuna kogu reisi vältel oli see kõige „ujutavam“ rand. Enamikes randades, kus käisime, olid väga kurjad lained, kivine põhi või tarvis pikalt-pikalt kõndida, et veepiir põlvest ülespoole kerkiks. Selles rannas ei pidanud ühegi sellise takistusega rinda pistma. Lisaks oli liiv puhas ja valge, rannatoolid ja päikesevarjud kena väljanägemisega ning kohvikupool hästi organiseeritud. Päikesevarju me muidugimõista ei kasutanud ning vaatasime teisi valgeid turiste veidikese üleolekuga, küsides: „Mis nad siin rannas üldse teevad, kui päikest ei taha!?“. Edaspidi olime targemad ja endale nii rumalaid küsimusi ei esitanud, sest juba paari tunni pärast tundus, et ehk oleks viimane aeg selleks korraks päikesega hüvasti jätta. Liiv oli keskpäevaks nii tuline, et palja tallaga sellele astuda ei kannatanud. Käisime kiirelt duši all (kuuri lae all asuv tünn, mille küljes oli voolik) ja matkasime auto juurde. 

Kuna oli palav ja toidupeatust tegema ei hakanud, ostsime tee äärest kobara banaane (hästi nunnud 15 cm pikkused banaanikesed) ning kohalikku limonaadi. Teekond jätkus Tenganan Bali Aga Village suunas, mis on Eesti mõistes nagu Viimsi vabaõhumuuseum, ainult vahe on selles, et seal elasid inimesed hüttides ka reaalselt ning askeldasid oma igapäevaasju teha – korve punuda, nikerdada, õmmelda ja tikkida, ehteid meisterdada, võitluskukki treenida jne. Tegemist oli tegelikult ühe tavalise turistikaga, kuhu otseselt minna küll ei soovita. 

Seejärel suundusime 1947. a. rajatud Tirtagangga Water Palace’i (tähendab: holy water from Ganges), mida soovitati nii reisiraamatus, Internetis kui ka blogides. Veepalee oli tõesti soovitusi väärt – seal oli ilu rohkem kui sissepääs maksis, sai vee peal kõndida ning kui kõht oleks tühjaks läinud, oleks saanud ka söömas-joomas käia ning muidu mõnuleda. 

Kuna meil oli plaan öö Kubu’s veeta, aga seal ei olnud tegelikult mitte midagi teha, kuid kell oli juba 16:00, siis sõitsime lihtsalt edasi. Teed olid ühetaolised – järjest ja järjest majad/hütid, vaheldudes võsaga. Kuigi vahemaad on väiksed, on keskmine kiirus 50 km/h ning selline väike kiirus oli arvatavasti ka põhjus, miks me kogu kahe nädala vältel ühtki liiklusõnnetust ei näinud. Samas oli liiklejaid väga (!) palju. Mingi hetk hakkas sadama ja mõistlikke hotelle silma ei hakanud. Ühe hotellisildi juurest tegime siiski sissepõike. Algus ei olnud paljutõotav – mingi võsarada. Kuhu me aga jõudsime? 5* hotell, otse mererannas, aiad, rohelus, linnulaul, valged turistid igal pool. Tubade hinnad olid muidugi selle kõigega vastavuses - 60 € standardtuba (mis on Bali mõistes ikka kallis küll!). Võtsime mahla ja õlut ning Interneti, mis maksis samuti (3,50 €, kusjuures Internetti sai kasutada vaid ühe seadmega!). Tegime plaane ja arvutusi ning otsustasime Singaraja kanti ehk Põhja-Balile välja sõita. Maad oli sinna 45 km, aga sõitsime üle tunni. Kohale jõudes valitses pilkane pimedus, kuid Bali Taman Resort & Spa*** oli iseenesest huvitav, hinnaks 35€. Esimest korda nägime ka sääski, kuna maja taga oli riisipõld. 

Käisime hotelli avatud restoranis söömas ning krevetivardad väiksel grillalusel maitsesid hästi. Kuna olime aga põlenud ja väsinud, siis tegime õhtul kodustega kiire Whatsup’i kõne ning magame me läksimegi. Õnneks öösel keegi meid ei purenud.

4. päev, 18. veebruar 2017

Hommik algas päikeseliselt nagu ikka, sõime samas avatud hotelli restoranis. Valges nägi kõik veel parem välja, hotelli aed oli lilli, liblikaid, kujukesi, reljeefseid nikerdusi ja kõike muud ilusat täis.

Kohalikud sibasid ringi ja tegid kogu aeg midagi (mida, jäi muidugi vahel mõistmatuks). Käisin basseinis ujumas, seal sätiti kümne härrasmehe poolt parasjagu õhtuse basseinipeo tarbeks valgustust üles. Töötamine näeb enamasti välja nii, et üheksa vahivad niisama ja üks siis teeb midagi. Lahkusime enne check-out’i ja suunaks oli Banjar (kuumaveeallikad), kus nägime ka sealoleku aja esimesi eestlasi.

Basseiniks ehitatud allikas oli rohelise veega, turiste täis ning meie oma ihu sinna vette kastma ei hakanud. Ühest küljest mängis rolli suur inimmass ja teisalt andsid punast värvi ihuliikmed ka end veidi tunda. Tiiru käisime siiski ka Singaraja keskuses, kus oli kuulda moslemeidki. Fun fact on see, et Indoneesia on suurima moslemikogukonnaga riik, aga Balil on üle 90% elanikest hindud. 

Vaatasime üle Singaraja vabadusmonumendi ja turu ning käisime supermarketis, millel oli maa-alune parkla (!), mis polnud kohalike seas aga populaarsust võitnud. Loe: oli praktiliselt tühi, aga tänavad olid see-eest risti-rästi täis pargitud. Hotelli (Adirama Beach Hotel***, 35 €) võtsime Lovina’sse, mis oli juba veidi kuurorti moodi (palju valuutavahetuskohti, müügilette, söögikohti, igasuguseid heaoluteenuse pakkujaid jne). Hotell oli aus ja seal oleks võinud tegelikult kauemgi olla. Kogu kompleks oli ilus, loogiline ja vajalikuga (basseinid, restoran, baar, spaa-teenused) varustatud. Hotelli omanikuks on Hollandi härrasmees, kes ühel hetkel suure raha tegemisest ära väsis, Balile puhkama sõitis ja siis otsustas ühe hotelli püsti panna. Tuba oli koloniaalstiilis, suur ja puhas.

Päevaplaan polnud tihe. Vahetasime raha, lesisime basseini ääres ja lõunaks sõime kaasa võetud ananasse, melonit, arbuusi, proovisime ära salak'i (ussivilja) ja Singaraja’st ostetud pitaya (draakonivilja). 

Minu selg oli nii talutavas olukorras, et võtsin ka Bali massaaži (1h=7 €). Oleks võinud rohkemgi maksta, sest nii hea oli… Õhtusöögiks olime päeval ära fikseerinud ühe tee-äärse „kohalike koha“, mis kujutas endast pikka katusealust, kus einestamiseks olid lavatsid, kus pidi rätsepaistes istuma. Koht oli tore, aga toidu kvaliteet jättis veidi soovida. 

Põhiliselt pakuti deep-fried produkte, aga siiski proovisime ära cap cay supi (meie värskekapsasupp, aga vähe teravam). Istumine oli tore, aga ühtäkki ilmusid ei tea kust välja suhteliselt tüütud kassid, kelle elustiil ja olemine olid kaheldava väärtusega. Kokkuvõttes jäi kõht ka natuke tühjaks, nii et õhtu lõpetasime hotelli restoranis, kus Priit maiustas jäätise ja puuviljadega täidetud ananassiga ning ma lootsin ka magusat saada, aga see jäi siiski ära, sest creme brulee oli tegelikult (paljutõotavalt õigesti tehtud) karamellikihiga.. soolane munapuder. Ehk ei tasu peeneid Pariisi magustoite võtta!

5. päev, 19. veebruar 2017

Vist ei peaks välja tooma, aga siiski – hommik oli ilus ja päikeseline ning öine uni oli väga hea. Järgisin Priidu eeskuju ja võtsin ka American Breakfast’i (kõik jutud: muna, peekon, sai, juust, moos, puuviljad, mahl ja kannukohv). Priit nurises muidugi juba hommikusöögi üksluisuse üle :) Arve võetud, asjad pakitud, sõitsime põhjaosast veidi sisemaa pool asuvaid Lake Buyan’i ja Lake Tambligani otsima. Sõit möödus mägistel teedel, kus mudavood olid mitmes kohas teid ja mäepervi lammutanud. Mõnes kohas olid majade vundamendid viga saanud, aga oli ka kohti, kus ära uhutud oli terve maja või pool majaalusest pinnasest.

Järved tundusid olevat üsna madalad, nende ääres oldi niisama ja püüti ka kala.

 

Edasi läks sõit 1,5 m2 asuvasse Eka Karya Botanic Garden’isse. Veetsime seal poolteist tundi. Üldiselt ei olnud lilleaias hetkel hooaeg ning ka roosiaed nägi nukker välja. Suured sajud olid sealgi oma jälje jätnud ning kohati jalutusradu minema viinud.

Kõige toredam oli see, et 1) sai lõpuks korralikult kõndida ja 2) õhk oli meeldiv ning puhas (ca 20-25 kraadi). Kuna oli pühapäev, oli palju pikniku pidajaid. Ärasõidul ostsime kaasa karbi maasikaid (võis olla ca 500g), mis maksis 1,75 €. Maasikakasvatus käib nendes piirkondades enamasti just põhjaaladel ja mägedes, kus temperatuurid on talutavamad. Maitse poolest ei saa sealseid maasikad maalt peenralt korjatuga aga üldse võrrelda.. Tee äärest sai ostetud ka rambutane ning kommunikatsioonivea tõttu sai neid 3,50 € eest terve kilekoti täis (nendest jätkus meile nädalaks). 

Tee kulges mööda mägesid ja lõpmatuseni kulgevaid külasid ning välja pidime jõudma riisiväljade vahel paiknevasse ja spirituaalse kulgemise keskusesse, linnakesse nimega Ubud. Linn oli turistiderohke, mis võis olla ka pühapäeva teene. Valgeid oli kordi rohkem kui turiste, tegelikult oli linn isegi pigem ülerahvastatud, lärmakas ja väsitav. Samas oli meil hea meel kõnniteede, tänavavalgustuse, õhtuse melu, turu jms üle. 

Lõunatades valisime välja kesklinnas asuva hotelli, mille leidmine oli kokkuvõttes muidugi nali omaette. Iseenesest oli Permana Ubud Cottage*** (25 €) kena ja vaikne, maja taga oli romantiline riisipõld, privaatne bassein ja puha, kuid puudusid restoran, retseptsioon oli pidevalt inimtühi, toas puudus prügikast ja eelmise kliendi hommikusöögi nõud vedelesid laual kuni järgmise hommikuni, mil meile hommikusöök serveeriti. Aga võib-olla see rotatsioon sellise põhimõttega töötaski. Mingit tervitusjooki ei pakutud ja passidest koopiaid ei tehtud. Need kaks asja on tegelikult faktorid, mis määravad Bali majutuskoha kvaliteedi üsna kiiresti ära. 

Õhtul käisime restoranis, mis asus Bali tantsuetenduse ala ees. Hoidsime kokku pea 15 €, kuna just nii palju oleksid maksnud piletid, mida päevasel ajal aktiivselt müüdi (et kui kohe ei osta, siis jääte raudselt ilma). Kuigi me etendust lähedalt ei näinud, polnud sellest ka suurt lugu :) Restoranis maksis õhtusöök 25 € (2 eelrooga, 1 pearoog, 2 Bitang’i), laua võtsime restorani tasuta osasse (etenduse lähedal asuvad lauad olid tasulised). Jalutasime ka Muruni's Warung toidukoha juurde, kuna olin Internetist lugenud, et tegemist pidavat olema über-vahva söögikohaga. Tegelikult oli see üsna räsitud väljanägemisega ning inimtühi. Keskusesse tagasi jalutades tegime peatuse ühes tänava-äärses baaris, kust võtsime käsitööjäätist ja Bitang’i ning vaatasime mööduvaid inimesi ja raugevat sagimist. Hotelli jõudsime juba kümne ajal, kus hakkasime tegema plaane edasise suuna jaoks.

6. päev, 20. veebruar 2017

Hommikusöök ei tõstnud kahjuks hotelli taset. Personali tuli otsida 10 minutit, enne kui tabasin noormehe hoovi taganurgast tütarlastega kihistamast.. Pakuti saia ja pakimoosi. Kõige enam maitsesid meile kokkuvõttes enda ostetud rambutanid. 

Hoolimata paarist kesisemast hommikusöögist tasub need siiski võtta, sest ise toiduga sekeldamine on tüütu, kohvi ei saa ning kohvikus on kallim süüa. Enne ärasõitu väisasime veel kohalikku turgu, misjärel tahtsime üles leida mõned waterfallid. 

Ubud’i kuulsas ahvimetsas me ei käinud, sest meile lihtsalt ei meeldi ahvid. Sorry! Kaardi järgi jäi meie teekonnale ka „Secret Caves“, mis polnud tegelikult midagi nii „secret“. Pilet maksis ca 1 € ja sissepääsus pakutud giidist me loobusime. Puutusime aga kokku kohalike uudse ärinipiga – kui giidi ei taha, siis imbub ta ikkagi ise kaasa ning hakkab lihtsalt ees kõndima ja teed juhatama. On vist üsna selge, et lõpuks esitatakse selle sundusliku teenuse eest arve. Olime sellise pealetükkiva suhtumise pärast üsna kurjad ja ei läinudki nimelt seda salakoobast vaatama. Vana vantsis uhkes üksinduses edasi ning kui me järgi ei läinud, passis veel mõne aja puu taga, kuni loobus ja tuldud teed tagasi läks. Edasi märkisime kaardile otsitava waterfall’i, mis oli küll oma hinda väärt (0,7 €)! See ei olnud kaugeltki kõige võimsam eksemplar, aga muljet avaldas ikka.

Reisiraamatu järgi taevani kiidetud turg Gianyar’is oli huvitav ning kohalikud kauplesid seal tõesti ennastunustavalt. Meil jäid ostud tegemata, sest ei tekkinud tahtmist seal mitte midagi puutuda.. Tegelikult ei olegi me nii räpast turgu oma reiside vältel veel näinud. 

Linnatänaval parkimine oli tasuline (0,20 €), aga selle eest taheti meil nahk üle kõrvade tõmmata. Nägi see siis nii välja, et antud rahast tagasi makstes üritas ametnik mitu korda kupüüride lugemist ära lõpetada, kuigi tagasi oli anda veel head mitmed rahatähed (andis tagasi pisikestes 20,000-listes ruupiates). Priit oli selleks hetkeks aga juba kullipilgu omandanud ja järgis tagasilugemist teraselt.

Plaani järgi pidime sel päeval jõudma sadamalinna Padang Bai’sse, et järgmisel päeval ära käia mingil saarel, kuhu me aga üldse ei jõudnud. Linnake oli nagu meie Virtsu sadam, aga Padang Bai Beach Resort*** (31 €) oli see-eest aus ja viisakas, rõduga, vaatega lahele ja erinevatele alustele. Hotelli territooriumil oli ka ilus bassein ja restoran. 

Kes on huvitatud sukeldumis- ja surfikoolitusest, siis asub selles hotellis ka vastav koolituskeskus. Jalutasime veidi, aga kuna kuskil polnud nagu väga jalutada ka, siis möödus enamik aega basseini ääres Bitang’i seltsis. Õhtusöögiks valisime välja restorani, mille teisel korrusel oli ookeanivaatega avatud terrass. Toit maitses hästi ning oli ka ilusa väljapanekuga. Pärast õhtustamist jalutasime veel lühikese promenaadi läbi ning tegime telefoni taskulambi valgel ka romantilise retke poolsaare tippu, kust avanes tähistaeva all (küll läbi võsa, aga siiski-siiski) vaade lahele ja linnakesele. 

7. päev, 21. veebruar 2017

Hommik algas jälle päikeseliselt! Voodist oli mõnus jälgida, kuidas kohalikud kalurid ja lõbusõidualuste käitajad päevaks ettevalmistusi tegid. Üldiselt oli kogu hommikune olustik rahulik, veidi unine ja veniv. Tegin basseinis kiired tiirud, misjärel läksime sööma. Esimest korda reisi vältel oli hommikusöök buffet lauas ja sai nisujahust saiakesi süüa! Võtsime isukalt ikka mitu kaneelisaia, kuid maitse ei olnudki väga hea… 

Selle päeva eesmärk oli jõuda Sanur’i ning sinna me ka liikuma hakkasime. Sanur on linn, kus kohtusime esimest korda reisi vältel kilomeetreid pika turismitänava ja rannapromenaadiga. Kohe hea oli mööda üht ja teist edasi-tagasi saalida. Palju oli igasuguseid kauplejaid, hangeldajaid ja muidu toredaid inimesi. 

 

Hotelli leidmine oli taas omaette kunst! Olime hotelli booking.com’ist valinud ja kaardil ära märkinud, aga mida reaalselt ei eksisteerinud, oli hotell.. Seiklesime tund aega küll autoga-küll jala, vaatasime üle kõrvaltänavaid, tupiktänavaid, aiaaugud ja küsisime kohalikeltki nõu, aga ei midagi. Väsinuna istusime lõpuks hoopis kohvikusse ning võtsime Bitang’i ja ice cappuccino’t (oli see vast hea, aga eks selle maitse juures mängis vahukoor ka vist rolli..) ning mõtisklesime, kuidas hotelli üles leida. Lõpuks saime aru, et hotell on booking.com kaardil valesti märgitud ning leidsime selle siis tänu Google Maps’ile üles. Seega siit ka soovitus – tuleb usaldada Google Maps’i. Check-in tehtud (kusjuures arvustustes oli väga tõene olukorra kirjeldus – tundus, et hotelli peavad lapsed, kes inglise keelt ei oska, silkavad niisama ringi ning kui keegi tuleb, kutsuvad ühe vanema sõbra asja ajama!). Svarna Hotel*** (32 €) oli iseenesest tore, esimese asjana proovisime basseini ära. Põhimõtteliselt jäime kõigega rahule! Puhkasime veidi, sõime jätkuvalt oma rambutane ja seejärel seadsime sammud linna peale, kus oli vaja raha vahetada, rannas käia ja õhtusöögi koht välja valida. 

Rahavahetusega saime taas uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt on Balil kahesuguseid rahavahetuskohti – ilusad, rahalugemise aparaatide, konditsioneeritud õhuga ja meie jaoks ebasoodsama kursiga kohad ning veidi nutuse väljanägemisega nurgatagused kohad, kus kursid on märksa meeldivamad. Kuna olime seni nendes esimestes käinud, mõtlesime katsetada ka teist tüüpi kohta, eesmärgiga lunastada 300 € eest 4 350 000 ruupiat. Algas kõik sellega, et valuutakaupmeest tuli paar minutit leti ääres oodata, millest polnud iseenesest midagi hullu. Ikka juhtub. Kui ta kohale jõudis, polnud tal aga sellises vääringus meile ruupiaid vastu anda. Muidugi mõista oli tal olemas üks sõber, kes pidi kohe raha tooma. Meie eurod võttis ta lahkelt oma kätte hoiule, libistas neid kuut viiekümnelist leti ühest otsast teise, luges üle, pani vahepeal kaustiku vahele ja võttis siis jälle välja, kõndis tänava peale ja leti taha tagasi, tegi mitmeid kõnesid.. kuni meie kannatus katkes. Võtsime letile korraks pidama jäänud eurod ja tulime tulema. Mingi hetk jõudis see sõber ka kohale ja koos tiirutasid nad veel mitu korda me ümber, aga paraku jäi meie äri ikkagi katki. Ehk et edaspidi jätkasime koostööd nende esimest tüüpi kohtadega. Muidugi saab raha välja võtta ka ATM-idest.

Rannas oli palju tasulisi lebotamise kohti ja hotellide basseinialad ulatusid kuni rannaliivani. Rannas palmide all tegutsesid aga toidu- ja joogiärimehed, räti- ja muu kila-kola müüjad ning massaažitädid. Võtsime ühes kott-tooli kohvikus (veepiirist 5 m) külmad joogid ning nautisime õhtupoolikut ning mõtlesime tagasi päevastele üleelamistele :) Vesi oli kahjuks üsna must ja ei kutsunud pikalt suplema. 

Õhtusöögi koha valikuga jäime väga rahule ning senisest oli see vist parim koht. Tellisime Bali kala, Vietnami rulle (mida olen juba koduski teinud!), tom yam suppi ja deep-fried jäätist (esimene selline kogemus). Jookidega kauplesin noormehelt välja happy hour’i hinnad. Lisaks esines seal ka kohalik bänd, valgustus oli romantiline, õhtu mahe ja viiruk lõhnas uimastavalt. 

Pärast õhtusööki hüppasime siiski veel poest läbi ning soetasime seni veel proovimata kohaliku õlu ja siidri. Kerge kraadiga karastusjookide peale kulub Balil aga märkimisväärselt, sest väike siider maksab ca 1,7 € ja õlu ca 2 € (kes on Läti hindadega harjunud, selle jaoks on tegemist kalli lõbuga!).

8. päev, 22. veebruar 2017

Olime eelmisel päeval hotelli jõudes imestunud, et mingit restorani seal polnud, aga hommikusöök oli samas kenasti lubatud asjade nimekirjas. Tegelikult oligi, kuid seda serveeriti talongi alusel kõrvalasuvas kohvikus. Ei midagi erilist, aga vähemalt sai harjumuspärase lahustuva kohvi. Sanur oli tegelikult tore ja seni loetud info põhjal leitud fakt, et tegemist on 40+ turistide kohaga, pidas tõesti paika. Noori oli selles väikeses kuurortlinnas vähe ning selles võis olulist rolli mängida asjaolu „no waves-no surfars“. 

Meie teekond läks siinkohal edasi Jimbaran’i poole. Vahepõige sai tehtud Carrefour’i supermarketisse, kust ostsime ka enamiku suveniiridest ja kingitustest, kuna seal müüdi kõike seda sama, mida turgudel. Asjad olid küll veidi kallimad, aga 1) neid sai rahulikult vaadata ja näpu vahel keerutada, 2) ei pidanud kauplema ning 3) kõik see leidis aset mõnusas jaheduses. 

Jimbaran’is leitud hotell ei äratanud kuigi palju usaldust (asus x-kohas, maja taga lokkas võsa ja prügimägi ning selle keskel mälusid lehmad südamerahus tohletanud heina vaheldumisi seal vedeleva jamaga. Samuti polnud retseptsioonis kedagi). Kiire otsuse järel sõitsime edasi ning tegime puhke- ja Internetipeatuse rannakohvikus, kus külma joogi toel leiab ikka hea lahenduse. Võib öelda, et hotellide osas oligi tegemist ühe parima otsusega üldse. Asukoht oli küll „x“, aga kompleks oli see-eest tõeline idüll. 

The Sakura Jimbaran*** pakkus imetoredaid tube, rahulikku ja rohelist aeda, maa-alust parklat, mõnusalt suurt basseini, linnulaulu, rohelust ja lõõgastust ning seda 22 €/tuba. Asjad lahti pakkinud, asusime otsima randa, mille Priit oli kaardilt leidnud. Meil ei tulnud pettuda! See oli oma puhtuses, valges liivas, ümbruse ilu mõttes ja eraldatuses vist reisi ilusaim rand. Sulistasime lainetes ja korjasime karpe. Peale meie oli seal erinevates kaljuvahelistes soppides ca kümmekond inimest, ülal kaljunukil, kuhu jätsime auto, käisid aga iga poole tunni järel pruutpaarid pildistamas.

Hilise lõunaeine võtsime oma toas ning maiustasime tamarindide, granadillide, (truude reisikaaslaste) rambutanide ja mangostanidega. Kuna eurooplastena oleme siiski kondiitritoodete sõbrad, siis sai proovitud ka Carrefour’i värskete kondiitritoodete letist võetud kukleid ja mandlisaiakesi :) Õhtupoolik möödus linnutiivul basseini ääres lesides ja Bali chill-out’i kuulates.

Õhtusöök kujunes suurepäraseks ning õhtune Jimbaran’i rand ja warung’id on tõesti koht, kuhu peab iga Balil käiv ning heast elamusest ja toidust lugupidav turist minema. Lettidelt vabalt valitavad mereannid, mis küpsetatakse sinu silma all kookospähkligrillil valmis ning mida saad nautida küünlameres rannas, laine laua all vastu jalgu käimas, on kogemist väärt. Kui pole konkreetse mereanni eelistust, on mõistlik valida seafood set, mis koosneb kõikidest mereandidest (krabid, krevetid, karbid, kalad). Alati saab juurde riisikorvi. Nii me ka tegime ning selline vaagen (riisi saatsime tagasi, kuna seda poleks küll teragi sisse mahtunud) + magustoiduks serveeriti veel puuvilju ja joogiks kaks Bitang õlut (kõik kokku ca 22 €).

9. päev, 23. veebruar 2017

Varased päikesekiired ajasid üles ning 7:30 tuli basseini võlusid ära kasutada ning ujumas käia. Kedagi polnud ning sai rahulikult edasi-tagasi tiirutada. Hommikusöök oli parem kui enamikes hotellides. Lisaks põhivalikule oli pannkooke, sõõrikuid, muffineid ja muidugi erinevaid puuvilju..

Veidi aega basseini ääres lesinud ja plaane teinud, võtsime suuna turismiparadiisi Nusa Dua poole, mille kohta kirjutas isegi tark reisiraamat, et tegemist on kalli turismipiirkonnaga. Aga need kallid hinnad olid kõige vastu pakutava eest ka õiglane vahetuskaup, sest see rohelus, perfektselt pöetud muru, lilleseaded, purskkaevud, tõkkepuud, kohvikud, golfiklubid, teater ja 5* hotellid olid tõesti silmale ilusad vaadata ning midagi sellist polnud me veel seni saarel kohanud. Sellistes ilusates hotellikompleksides elamine võib Balist tõesti maalilise ja ideaalse pildi luua, aga tegelikult on hotellikompleksi taga ja sealt edasi (eriti väiksemates kohtades) vaesus, mustus ja prügimägi. Eks seegi on meie jaoks omamoodi eksootiline. Jalutasime Nusa Dua läbi, käisime Water Blow’d vaatamas, nägime iguaane ja kohalikke oravaid ning leidsime ühe huvitava pargi, kus kõik puud olid istutatud 03. oktoobril 1993. Puude juures olid ka erinevate riiginimedega metalltahvlid. Guugeldades saime teada, et sel päeval oli toimunud suur WTO kohtumine ning iga riigi esindaja istutas sel päeval siis ühe puukese. Kõik see ilu nähtud, suundusime edasi randa otsima. 

Meie üllatuseks oli lõunarannik tõeliselt kaljune, erinedes põhjaosa laugetest musta liivaga randadest märkimisväärselt, ning enamik katseid piirdus hunnitute ookeanivaadetega ning püstloodis kaljuseintega. Allpool oli näha liivariba ja raksuvaid laineid, aga teid alla ei läinud.  Viimaks leidsime siiski ühe natuke madalama, võsaga kaetud kaljumäe, mida mööda kitsas ja järsk teerada alla randa siksaktitas. Alla jõudmiseks kulus 15 ja üles ronimiseks 13 minutit. 

Kellalt vaadates oli tõusupulss pidevalt 160 ja seda oli ka tunda – jalad surisesid ning isegi jalatallad higistasid vist. Muidugi jäi selle teekonna peale kohati prügi ja sodi ning mäeküljel olid kolmes kohas kohalikud end laagrisse sättinud, et juhuslikult sinna sattuvale turistile vett, puuvilju või rätikut müüa, aga retk tasus vaeva mitmekordselt ära. Tegu oli põhimõtteliselt inimtühja rannaga, piki mida kulges meetrikõrgune liivaastang, millel kasvasid palmid ja mõned kaktused. Palmialune on aga suurepärane looduslik päikesevari! Lained olid suured ja randa uhtunud mitmeid ilusaid karpe. Hullasime ookeani ääres paar tundi, pidasime maha pikniku ning tundsime elust rõõmu. Palmi all istudes ja tühja silmapiiri vaadates tekkis Robinson Crusoe tunne. 

Pura Luhur Uluwatu kaljutempel oli meie jaoks pettumus – tasuline ja ülerahvastatud turistilõks. Pileteid ostma ei hakanud ja tegelikult seda ka ei kahetsenud. Oleks võinud muidugi autoga mõne naaberkalju üles leida ning sealt templit vaadata ja pildistada, kuid päevane retk oli olnud piisavalt väsitav ja nii see otsing ära jäigi. Liiklemine oli keerukas, kuna teid ei olnud väga ning näiteks tuli teha üks üsna pikk ümbersõit, kuna ühtäkki lõppes üks uus tee selle asemel, et peateele käänata, hoopis valvuriputka ja tõkkepuuga. Aga mis seal ikka.. Hotellis puhanuna, läksime teistki korda Jimbaran’i õhtustama. Muide – seal on väga tore lennukite saabumist jälgida. Põhimõtteliselt maandusid lennukid 5-minutiliste vahedega!

10. päev, 24. veebruar 2017

Hommikupoolik möödus mõnusas ja rahulikus hommikusöögi, pakkimise ja check out’i rütmis. Edasiseks suunaks oli Seminyak, kus pidid olema kuulsad päikeseloojangud. Kuna vahemaad polnud pikad, jõudsime kiirelt kohale ning otsustasime esimese asjana booking.com-ist leitud hotelli üle vaadata. Primera Hotel Seminyak*** oli viisakas, 3 ööd maksis 70 € ning asus ta rannast 900 m kaugusel. Sissesõiduteel olid tõkkepuu ning turvamehed, kes teostasid ka auto turvakontrolli. 

Kuna registreerumiseks oli liiga vara, otsustasime ära käia Denpasar’is. Mida selle linna kohta öelda.. üsna mõttetu, suur, kole, ummikuid täis ja lärmakas. Vaatamisväärsusi pole, ookeanivaadet samuti mitte. Ainus, mida sealt leiab, on kaubanduskeskused ning mõned Lääne kettide poed ja söögikohad. Väisasime kahte kaubanduskeskust, kus kaupa ja valikut oli muidugi nii palju, et välja oleks saanud vahetada kogu garderoobi. Siiski-siiski oli meie jaoks kaupa liiga (!) palju ning nii me sealt midagi väga ei ostnudki. Kellel on aga suur ostukirg, siis seda saab seal rahumeeli rahuldada. Tunde. Hinnad on samuti väga rahakotisõbralikud, kauba kvaliteet – pigem selline, et järgmisel reisil saab eelmisel reisil soetatud garderoobi taas välja vahetada. Lõuna jõudis kiiresti kätte, kuna ummikutes läks nii Denpasar’i minnes kui sealt tagasi tulles kaua aega. 

Hotelli jõudsime pärastlõunal, sõime toiduvarud ära ning läksime Seminyak Beach’i. Renditoolid koos päikesevarjuga maksid 7 €, kuid ärinaise sõnul pidi see olema väga special price, sest tegemist oli pärastlõunase ajaga ja puha. Siiski on mul tunne, et saime ikka natuke pügada ka. Lained olid võimsad ning selle tunnistuseks oli rannas ka mitmeid surfikoole. Valdavalt oli rand täis pikitud punaseid lippe ning edasi-tagasi sibasid kohalikud vilemehed-David Hasselhoffid, kes kurjalt inimesi veest välja kantseldasid. Tegelikult oli vesi vaid põlveni, aga laine oli tõesõna valus. Pakkisime end peale kella kuut kokku ja päikeseloojangut seekord ootama ei jäänud. Kella poole kaheksa paiku asusime toidu otsinguile. Teel avastasime mitmeid mõistlikke poode, leidsime koju paar suveniiri ning järgmiseks päevaks hubase ja koduse warungi. Oli 24. veebruari õhtu, mida otsustasime tähistada rannapubis merevaadet nautides ja live muusikat kuulates. 

Vahelduseks sõime kiviahju pizzat (siiski mereandidega :)) ning tortillasid juustu ja guacamole’ga, kuid joogipooliseks oli ikka hea ja harjumuspärane Bitang. Pubi oli aus ja söök hea, mida näitas seegi, et köögis sagis aktiivselt poole kassi suurune rott. Mõtlesime ka Eesti peale ning leidsime, et mida kaugemal käia ja erinevamaid sihtpunkte näha, seda enam õpid oma kodu, isegi koos selle puudustega, enam hindama ja lugu pidama.

11. päev, 25. veebruar 2017

Veetsime terve päeva Seminyak’is. Hommikusöögi võimalused oli senisega võrreldes kõige rikkalikumad ehk eurooplasele harjumuspäraselt suure buffe stiilis. Põhjus arvatavasti selles, et tegemist oli suure hotelliga ning selles vormis on toitlustust mõistlikum pakkuda. Valik oli lai – alates riisist ja pannkookidest kuni egg station’is küpsetatud munadeni. Munadega seoses nii palju, et kanu on selles riigis palju, aga võrreldes Eestis elutsevate isenditega näevad nad väga nigelad välja. Paljud neist elavad ka kartulikorvi moodi asja all, kust neid siis mugavalt toiduks saab võtta. Arvatavasti pole sealkandis palju külmkappe.
Kuna uued asjad on ikka huvitavad, proovisin hautatud riisi lisanditega. Guugeldades tuli välja, et tegemist on Indoneesias väga levinud hommikusöögiga „bubur mengguh“.

Päeva edasine plaan nägi ette postkasti juures käigu ning eelmisel päeval silma hakanud spaasse mineku. Mõeldud-tehtud. Priit võttis 15 min kalavanni ja 30 min seljamassaaži ning mina 60 min Bali massaaži. Hinnad olid vastavalt 2,50 €, 3,90 € ja 6 €. Sellised hinnad? Jah, kõik oli päriselt ka nii. Kvaliteeti ei pea kommenteerima hakkama. Kenasti lõõgastunult seadsime sammud Seminyak’i suurima poe Bitang Supermarket Seminyak'i poole, et täiendada joogivarusid ning soetada veel mõned suveniirid. Ka kassile olid kohalike maitsetega „Whiskas“’’id veel ostmata :) Pärast edukat ostutuuri sai ette võetud 10-12 km jalutuskäik. Õhtupooliku veetsime ühes rannakohvikus, et see kuulus päikeseloojang ära näha. 

Päike loojus täpselt viie minutiga (19:35-19:40) ning vaatepilt oli tõesti ilus. Sellest andis tunnustust ka meeletu rahvahulk, kes oli hakanud juba alates kella kuuest tasapisi randa kogunema. Muidugi ei puudunud üldisest melust kõikvõimalikud ärimehed, kelle käest maale, endlikeppe, suhkruvatti, käekelli, ehteid, saronge ja muud hädavajalikku osta. 

Hiljem oli Facebook’is kohe naljakas vaadata, kuidas kunagine kolleeg, kes viibis samal ajal Filipiinidel, postitas samal päikeseloojangu hetkel täpselt sama pildi, mida isegi klõpsitud sai. Päikeseloojanguga on sealkandis siis see lugu, et päike ei kao nagu Eestis kaarega ära, vaid sõna otseses mõttes kukub alla, peale mida saabub pimedus.

Õhtust sõime rannalähedases lihtsas Murah Warung'is, kus proovisime ära sellised kohalikud toidud nagu „beef redang“’, „cap cay“ ja „pisang goreng“. Toit oli sama lihtne kui warung, aga siiski maitsev ning tuletas meile Malaisia warung’e meelde. Tegelikult olid ka kõik lauad rahvast täis.

12. päev, 26. veebruar 2017

Hommik algas täpselt samuti kui eelnev. Ainus vahe oli selles, et arbuus oli asendatud ananassiga. Taldrikud olid endiselt „libedad nagu lutsukalad“ ning tasside puhul tuli silmas pidada, et kohvirante ääre peal poleks. Mul on tunne, et võisin leida oma eilse tassi, kuna sellel oli täpselt minu huuleläike värvi rant peal, aga mine võta kinni – ehk kasutas keegi veel fuksiaroosat huuleläiget.

Selle päeva märksõnaks oli „kähku randa“. Pakkisime asjad ja sõitsime ülespoole. Kolmandal katsel õnnestus leida üsna mõistlik rannake, kus oli vaid 8 rannatoolide komplekti ja inimesi vähe. Maksime päikesevarju ja kahe tooli 3-tunnise rendi eest 3,50 €, kohvikust võetud kookospähkel maksis 1,40 €. 

Lained olid suured ja seetõttu jäi ujumine ära, aga vees sai ikka hullata ning pärast mõeldavatest ja mõeldamatutest kohtadest liiva maha pestud. Parkisime rannast ca 300 m eemal, kuna siis oli parkimine tasuta. Otse randa põrutades tulnuks maksta. Sama põhimõte kehtib ka mujal. Lõuna ajal võtsime suuna taas Denpasar’i poole, kuna reisikohver oli endiselt ostmata. Meil oli sel reisil jälle plaan – tühjade kätega kohale, kohapealt odav kohver osta, see asju täis laduda ning pärast kodus vaheltkasuga maha müüa. Aga võta näpust! Kohvrid maksid palju ning odavaima eksemplari leidsime Ramayana Mal Bali'st 46 € eest. Hotelli suunduv tee oli endiselt tüütud ummikud täis ning päevast väsinuna lesisime õhtuni hotellis. 

Õhtusöögiks valisime üllatuslikult Kreeka restorani Warung Souvlaki, kuna meil mõlemal tekkis isu vahelduseks midagi muud süüa. Isegi mereandidest võib ühel hetkel isu täis saada. Moussaka oli hea, aga ebamoussakalikult serveeritud, Priidu lihavardad Kreeka salatiga nägid üsna traditsioonilised välja. Desserdid olid kahjuks ära söödud ning seetõttu pidime linna peale magusajahile minema. 

Käisime terve linna läbi ja ainuke enam-vähem koht oli oma hotelli vastas asuv India söögikoht, kust saime mingit India jäätist ja väga magusat asja, mille nimi enam meeles pole. Üldiselt on Bali magustoiduvalik tagasihoidlik ja enamasti on valikus jäätis puuviljadega või puuviljad jäätisega, pisang goreng puuviljadega või jäätisega ja pannkoogid ananassi või banaaniga. Hotelli lobby’s oli ka creme brulee, aga tuginedes eelnevale kogemusele, siis „las ta jääda“ :)

13. päev, 27. veebruar 2017

See oli meie Seminyak’ist lahkumise päev. Pakkisime asjad ja sõitsime tagasi Kuta’sse, kust meie teekond oli alanud. Olime esimesel päeval hotellist lahkudes broneeringu ära teinud ning seega jäi The Hotel Tusita meie esimeseks ja viimaseks öömajaks. Hommikul tegime linna peal pikemad tiirud ja otsisime üles warung’i, kus "babi guling'i" süüa. Kuta on tore kuurortlinn, aga sealne rand meid väga vette ei tõmmanud ning üldse oli see kuidagi ülerahvastatud.

Kuta’st saime koju ka õllepurgi ümbrised, mille ostmine oli üks omaette lugu. Olime nimelt ära fikseerinud, et poodides maksis kuuene komplekt vahemikus 30,000-60,000 ruupiat ehk 2-4 €. Siiski tekkis mõte, et küsiks mingi tänaval tegutseva ärimehe käest ka hinda. Numbriks saime „special-price-for-you-200,000 ruupiat“ (üle 14 €!). Saatsime kodaniku viisakalt väljendudes seenele, öeldes, et poes maksis sama asi 30,000 ruupiat, ja astusime minema. Lugu lõppes aga siiski nii, et jooksuga tuldi järgi ning läksime sõbralikult laiali – temal 30,000 ruupiat ja meil alghinnast pea seitse korda odavam ost kotis.

Lõuna ajal hotelli siirdudes andsime üle auto võtmed ning palusime retseptsioonipoisil ise formaalsused korda ajada. Meie läksime katuseterrassile, et veel basseinimõnudest, päikesest ja katusekohviku menüüst viimast võtta. Küll oli tore vaadata, kuidas noormees 4 kookospähklit ära pusserdas, kuni viienda sälgulise mulle lõpuks joogiks tõi. Vanematel daamidel, kes olid seni meie pähklitel mütse maha raiunud, käis see tegevus 4-5 vilunud pussihoobiga.

Lõunat sõime Google’s kõrgeid reitinguid kogunud "Warung Babi Guling Men Gede's". „Babi guling“ oli okei, aga mingit wow-efekti ei tekkinud. Vanaema pruunistatud ja hautatud mahlane sealiha maitseb ikka paremini :) Aga tegemist oli siiski autentse kohaga, kus ka kohalikud käisid lõunat söömas. Magusa peatuse tegime jäätisekohvikus, kus Priit proovis õllemaitselist ja mina rohelise tee maitselist jäätist. Teine mekkis üldiselt paremini kui esimene.

Viimane õhtu ei tõmmanud meid enam linna peale, otsustasime õhtustada hotelli lobby’s ning korda ajada check-in’i küsimused. Võttis aega, mis ta võttis, aga saime nii söödud kui registreeritud. Kuigi personal oli piiritult lahke, tuli printimise eest siiski maksta. Kuus paberilehte maksis ca 1,0 €. Lobby’s süües tegime ka tähelepaneku nende hinnapoliitika kohta. Menüüde hindu ja menüü lehekülje lõpus olevat tärniga teksti maksude kohta tuleb hoolikalt jälgida. Sageli on menüüs toodud hinnad maksuvabad ning neile lisandub teenuse- ja käibemaks (lõppsumma võib tõusta kuni 20%).

14. päev, 28. veebruar 2017

Hommikupoolik kulus pakkimisele ning viivitasime enam-vähem viimse hetkeni toas olemisega. Siis jätsime pagasi hotelli retseptsiooni hoiule ning hängisime põhimõtteliselt pool päeva tänavatel ja kohvikutes, vahepeal käisime end kaubanduskeskuste konditsioneeritud õhus jahutamas.

Kella nelja paiku jõudsime hotelli, võtsime asjad ja lasime end hotelli transfeeril lennujaama sõidutada. Lennujaamas sujus kõik väga ladusalt, mingeid maalt lahkumise makse ega muud säärast tasuma ei pidanud. Viimase raha eest ostsime paki küpsist, mille oodates ajaviiteks ära sõime. Ja nii meie puhkus romantilisel Bali saarel lõppeski.